Leidsin hiljaaegu ühe päris õõvastava uudise. Vaikses ookeanis hulbivad ringi kaks sitasaart, mille kogupindala ületab USA territooriumi suuruse. Tegemist on kõikvõimaliku plasträmpsuga, mis on maailmamerre sattunud mõistagi inimetegevuse tagajärjel. Laevadelt, jõgesid pidi jne. Vaikses ookeanis kulgevad ringhoovused on selle sodi kõik ühte kohta "kokku kogunud" ja sealt seda kuidagi moodi kätte saada ei ole enam mingi nipiga võimalik. Muidugi ei ole need "saared" päris saared saare mõistes - nende peal ei saa inimene kõndida, aga nendes kohtades on peamiselt plastjäätmete kontsentratsioon siiski sedavõrd suur, et kui mujal ookeanis on tormiga hiigellained, siis selles kohas toimub sel ajal sita vaikne voogamine. Rämpsukiht paikneb enamasti kuskil meeter-paar veepinnast allpool, aga selle paksus ulatub kümne meetrini, mis on ju pea kolmekorruselise maja kõrgus. Tegemist pidavat olema omalaadse paksu "plastikusupiga", kust vähegi suuremad elusolendid läbi ei pääse, ja mille lagunemine - isegi kui kogu saaste lakkaks paugupealt - võtaks aega aastatuhandeid. Ma kujutan ette, kuidas mingid delfiinid, merekilpkonnad ja muud maailmameres elutsevad tüübid sinna kinni jäävad ja aeglast ning piinarikast surma kogevad... Lugesin seda uudist juba paar nädalat tagasi, aga lahti see ei lase mind siiamaani - inimesed on ikka uskumatud tüübid küll. Mida kõike nad ei tee, et vaid oma mugavuse tagamiseks toodetud saastast ilma vaeva nägemata lahti saada. Ja ma ei räägigi siin Harku metsa jooksuradade kõrvale üle päeva tekkivatest autopagaasnikutäitest sodihunnikutest, mis mind tegelikult kohutavalt häirivad, nii et vahel on tunne, et kui mõne sellise kätte saaks, siis topiks selle sita tollele tema enda kurku sisse! Uuh - agressiivseks läksin! Aga kilekotte ei võta ma toidupoest enam ammu mitte... Ja prügi tarbeks pidi meil kuskil müüdama juba biolagunevaid kotte - mingist lehest lugesin - ma pole neid veel leidnud, aga vaatan lahtiste silmadega ringi...Terv., Peep
