22.2.10

Otepäält Elvasse

Selle aasta esimene suusamaraton sai pühapäeval ühele poole. Olin hommikul kl 9 Otepääl Timi hoovivärava kõrval stardiplatsil ja viis tundi hiljem juba Elvas finišis. Ma ei saa ütelda, et see oli kerge maraton, pehmes lumes ei olnud 2114-nda stardinumbri all ettepoole rühkimine just lillepidu. Aga midagi ülemõistuse käivat selles ka polnud. Igatahes allamäge, seal, kus suusajälg oli kõva ja hea, lippas mu suusk tõeliselt väga hästi ja see andis võimaluse raskemate lõikude läbimisest ja ka kõige väiksematest küngastest kääri ülesrühkimisest kurnatud kehal taastuda. Ma olen ikka lasknud oma suuski Järve Hawaii Expressis määrida ja jäin seegi kord nende tööga rahule. Muidugi, pidamine oleks võinud parem olla, aga ma arvan, et siin polnud määrijatel suurt süüd. Lihtsalt ülesmäge ja siledatel lõikudel olid eessõitjad jälje väga pehmeks lumepudruks sõitnud. Ja see lahtine lumi hakkas lihtsalt jõuliselt tagasi andma. Kõvas jäljes aga oli minu laskumise kiirus ja seeläbi ka pikkus kaassõitjate omast selgelt üle. Ja lõpus Elva metsade vahel tasasel maal tundusid enam-vähem kõik minuga samas rütmis sõitjad pidamisega hädas olevat. Ikka puhast ja vahelduvat paaristõuget kilomeetrite kaupa, mis mu küünarliigesed lõpuks suht läbi võttis.

Kokkuvõttes kulus mul seekord selle 63 kilomeetri läbimiseks viis tundi ja tsuts alla nelja minuti, mis on küll 22 minutit aeglasem, kui eelmine kord, kui ma Tartu maratoni sõitsin. Aga siis oli ka aasta 2006, kui rada oli super, ilm super ja mu suusad muidugi ka super. Lisaks startisin tookord mingi 600 kohta eespoolt, mis kindlasti kaasa aitas. Ja kui ma tõesti oleksin sisimas soovinud, et mu aeg jääb alla viie tunni, siis ma usun, et sellest grupist, kus ma oma rinnanumbri alusel kuulusin, ei oleks mul seda nelja minutit olnud kuskilt võtta. Aga oma kohaga, mis oli 1566., jäin ma rahule. See on igal juhul esimese kolmandiku sees nende hulgast, kes täismaratoni lõpetasid. Ka neli aastat tagasi olin esimese kolmandiku sees. Minusuguse "teises nooruses" alustanud spordiharrastaja jaoks on see ilmselt üsna OK!

Mis edasi? Taastan oma kergelt valutavad lihased ära, sätin end siin just Igori juurde massaaži minema, homme peaks Harku metsas kerge taastava suusaringi tegema, nädalavahetusel, hiljemalt esmapäeval juba ühe pisut pikema, nii 30-35-kilomeetrise sõidu tegema, ja siis järgmisel reedel lähen juba lennuki peale, et Stockholmi lennata. Sest pühapäeva hommikul kl 7 pean olema Sälenis Vasaloppeti stardis. Ja see on ju teatavasti 90 kilomeetrit, mitte enam 63, nagu sel pühapäeval. Ning pärast seda alustan juba hoopis teistsuguse treeninguga, mille põhisisuks saab olema umbes 15-kilose seljakotiga poolteist-kahe tunniste ringide tegemine Harku metsa lumes. Tiheda sammuga ja soovitavalt seitse korda nädalas. Eks ikka selleks, et ennast valmis saada üleval kaheksatuhandelistega maadlemiseks.

Peep

Juuresolev foto pärineb "Postimehe" maratonigaleriist.

14.2.10

Kõrgele, kõrgele...


Niisiis, nagu kirjutab eilne "Postimees", alustab "hullumeelne mäevallutajate seltskond teekonda 3. aprillil. Koju loodetakse jõuda kaks kuud hiljem." Jutt on ekspeditsioonist üles kaheksatuhandelistele - Cho Oyule (8201 m) ja Shisha Pangmale (8013 m) -, kuhu ma ennast Alar Sikul meie poolikuks jäänud Aconcagua ekspeditsiooni ajal lasin kaasa meelitada. Ja nüüd pole enam ka taganemisteed, muidugi ei ole ma ka kordagi sellele mõtelnud, igatahes homme ostame ära piletid 3. aprillil väljuvale lennule Tallinn- Helsingi-Delhi-Kathmandu. Tagasipiletid on 29. mail Kathmandust ja 30. mail peaksime seega taas Tallinnas maanduma. Meie ekspeditsioon on 6-7-liikmeline, viis meest Eestist - Alar, Andras Kaasik, Tanel Tuuleveski, Allan Valge ja mina -, ja kaks inimest Leedust. Alari kaaslane Everesti päevilt, Saulius Vilius ja Ruta Tolpezninkaite, ainuke naine sellel ekspeditsioonil, kes plaanib tõusta Cho Oyule, aga Shisha Pangmat tema kavas pole.

Mina pole kunagi nii kõrgele saanud, isegi Aconcagua napp seitse tuhat jäi lumetormide tõttu võtmata, seega ei oska ma suurt midagi ette arvata. No seda, et see asi saab raske olema, tean ma muidugi. Seda, et mu organism nii kõrgel, kus ma siiamaani käinud olen, perfektselt funktsioneerib, tean ma ka. Et meie ekspeditsioon koosneb inimestest, kelle peale võib üleval kõrgel kindel olla, tean ma niikuinii. Edasine saab näha olema.

Olin Cho Oyu all oma 2005. aasta Everesti baaslaagri matka ajal. Ülevalt Gokyo künka otsast, mis on umbes 5000 m kõrgusel, avanes põhja suunas nagu käeulatuses kõrguvale kaheksasele uskumatult ilus vaade. Vaatan tollal tehtud pilte ja mäletan seda tunnet, mis minus sel hetkel oli. Mõtlesin, et küll oleks vinge kunagi nii kõrgele minna ja näha, kuidas on olla, kui kõik tavapärane sinust allapoole jääb. Sel hetkel tundus see teostamatu unistusena. Aga, nagu ma oma esimese Himaalaja-matka ajal aasta varem olin kogenud, tuleb asjadel siin ilmas lasta kulgeda oma kindlaksmääratud, loogilist rada pidi. Ja siis jõuad sa ühel päeval ikka sinna, kuhu sa pead jõudma. Sinna, kuhu sa võib-olla polegi osanud arvata end jõudvat. Elu, hoopis laiemas tähenduses kui pelk inimelu, käib oma kindlat ja täiuslikku ringi pidi. Ja kui me suudame endale selgeks teha, mis sõltub selles lõpmatus kordumises meist ja mis mitte, kui me anname ennast vabaks tühjadest ja ebaloogilistest tõmblemistest, siis saavutame me seda, mida me pole kunagi osanud arvatagi end suutvat. Siis jõuame sinna, kuhu me tegelikult kuulume ja teeme seda, milleks meid tegelikult on kutsutud...

Peep


7.2.10

Puise lumes

Ma pole kunagi käinud suvises Puises. Siis pidavat seal olema igat masti vähem ja rohkem tuntud suvilisi, aga praegu valitseb seal küll sügav vaikus. Mõni üksik vanamammi kondab hoovi mööda või kulgeb tõukelguga mööda jäist teed naabri poole juttu puhuma. Üksikud karvased koeravolaskid tulevad sind uudistama ja lähevad siis jälle oma koeraasju ajama. Mõnest korsnast tõuseb taeva poole suitsu, aga suurem osa majadest on talveunes. Neid kasutatakse vaid suvel, seal ei elata alaliselt. Nii on. Puises pole poodigi. On lumine talverahu. Bussipeatus on, ja vahel käib siiski ka mõni buss. Bussipeatuse taga ühe suvila kõrval mastis lehvib suur Euroopa Uniooni lipp. Kohe selle kõrval on vanad kolhoosihooned, ühe seinale riputatud suur silt "Eravaldus". Ja veel pisut eemal on vana ühekorruseline baraki tüüpi korterimaja, mille aknad on jääs, trepil ukse ees hiiglaslik lumehang ja maja taga pesunööril ripuvad aegu tagasi sinna riputatud pesutükid. Üksik kaevupump paistab lumest. Inimesi pole... Puise on lumes. Mere pealt puhub vali tuul. Tuleb tagasi minna, mis muud. Metsa, puude vahele...

Peep