Surnumeri

Petra

Siq al-Barid ehk väike Petra

Amman

Araabia külalislahkus

Teel Surnumere äärest lennujaama otsustasime teha kiire peatuse Madabas. Oi kui õige otsus see oli! Esmalt saime tõelise kogemuse, kui hääletasime Surnumere ääres ühe tõeliselt eelajaloolise panni peale, mis kunagi oli olnud auto, mille juht ei rääkinud ühtegi sõna peale araabia keele ja kelle kõrval istuv poiss oskas umbes viit ingliskeelset sõna. Ja selle panniga, mida vahepeal kohalikus bensujaamas tankisime, loksusime umbes kahekümnega üle mägede Nebo mäest mööda, kus Mooses iidsetel aegadel oma tähtsaid asju ajas, Madaba poole. Elamus missugune!

Aga Madabas, kohe peale sellest loksust väljumist, peatus meie kõrval auto nelja naisega sees, kes olid mures, ega me eksinud pole, ja kutsusid meid seejärel enda poole külla kohvi-teed jooma. Ja seal siis söödeti meil kõht täis, viidi linna peale kiirele tuurile, siis jägmisesse koju teele-kohvile-vesipiibule ja kõige lõpuks pandi takso peale, mis neid n.-ö. kohalike tariifiga lennujaama tõi. Kõik see oli äraütlemata tore ja südantliigutav, kahtlemata kõige meeldivam kogemus kogu selle matka ja meie viimaste aegade kõikide araabia-matkade peale üldse. Tõeline araabia külalislahkus, millest ma siiani vaid kuulnud olin.

Äärmiselt meeldivate tunnetega lahkume Jordaaniast. Kohe väljub lennuk Riia poole. Homme panen siiasamasse juba portsu matkapilte...

Peep

Sent from my iPhone

Kuningate maanteel

Moosese orust ehk Wadi Mousast asusime varahommikul mööda kuningate maanteed teele Surnumere poole. Kõlava nimega maantee on tegelikult üks turistidele mõeldud marsruut, mis käib läbi paarist kindlusevaremetest, mõnest kõrgemast paigast, kust avaneb vaade kõrbele, orgudele ja mägedele, jõuab välja Surnumere äärde ja peatub pärast oma mosaiikide poolest kuulsa Madaba läbimist Ammanis. Väga palju peale Petrat ju enam mingeid kivikuhilaid ja vaatepunkte näha ei tahtnud, aga et Surnumere äärde Wadi Mousast mingit bussiliini ei lähe ja Ammani kaudu ringi ka teha ei viitsinud, valisime selle Kuningate maantee tuuri, ja hüppasime poolel teel lihtsalt autost välja. Tõsi küll, mitte päris sõidu pealt.

Surnumeri, mida õigupoolest peaks ju tõlkima Surnud Meri, võttis meid vastu äikesetormi ja padukaga. See oli päris sünge vaatepilt, kui Iisraeli ja Jordaania vahel, helesinise mere (tegelikult ju järve) kohal välgud sähvisid ja vett ojadena kallas. Ühel hetkel tormas mägedest alla mudavool, mis sinise vee pruuniks sogaks muutis. Tasahilju levis see mudalaik lehvikukujuliselt teisele poole Iisraeli suunas. Õige pea oli siiski päike väljas ja me proovisime järgi, ega ometi mägedest tulnud vihmavesi pole Surnumere vee kuulsat kandevõimet vähendanud. Ei olnud. Õieti on see päris kummaline kogemus, hulpida veepinnal, käsi-jalgu liigutamata, nagu õngekork ja üldsegi mitte kuhugi vajuda...

Homme proovime seda veel, meil on aega terve päev, enne kui peale südaööd hakkame tagasi lendama.

Peep

Sent from my iPhone

Petras

Sadade turistide seas kulgemine ajab mulle igast asendist kublad peale. Petras on neid sadu ja sadu, aga õnneks on see iidne linn ka nii suur, et igal juhul leiab kuskilt mõne kõrvalise raja või sellise nurgataguse, kus saab omaette istuda, mägesid vaadata, nägu päikesesse suunatult omaette mõtiskleda või siis soojal siledal kivil mõnekümneks minutiks silma looja lasta. Petras kannatab rahulikult terve päeva ära kulutada. Ja võiks vabalt mõne juurdegi võtta. Meie alustasime täna hommikul umbes kell 10 ja alles kuueks õhtul jõudsime tagasi linna väravasse. Rahul ja rõõmsad, emotsioonidest tulvil. Jalad mõnusalt surisemas.

Petras on tegelikult nii palju igatsugu muistset staffi, et ühel hetkel vaatad järjekordset kaljust välja uuristatud portikust või hauakambrit või katedraali, noogutad endamisi ja ühmad lihtsalt, et ahaa! Pildistada ei jõua kõike seda niikuinii, niisiis ongi ainuke võimalus reaalsustaju säilitamiseks põigata kõrvale kultuurkihist ja kulgeda puutumata looduses. Tulime Petra kõrgeimast punktist ehk kloostri juurest, kuhu viib üles lõppematu inimkätega rajatud kivitrepp, alla ringiga ümber mäe. Radadeta suhteliselt järsku nõlva pidi, vahepeal läbitavat rada otsides, kivide ja kaljumürakate vahel turnides. Oli selline korralik mägironimine, õigemini öeldes küll -laskumine. Mõnus! Pisut isegi nagu trenni eest. Ja kindlasti parim osa päevast. Kui alla jõudsime, olid all aiatööd tegevad kohalikud beduiinid üksjagu üllatunud - kust teie siis nüüd siia ilmusite? Mis siin ikka kosta - mõned on lihtsalt ebanormaalsed, eksole!

Aga nüüd siis on Petra nähtud ja tehtud, homme ootab järjekorras aeglane kulgemine Surnumere suunas. Autojuhiga on kokku lepitud...

Peep

Sent from my iPhone

Taas elumärk Everestilt

Tanel saatis täna järgmise sõnumi:

"Tervitused, 1 laagris käidud 6100 m peal, jäämurru läbimine on päris raske, laagrisse jõudes olime korralikult läbi. Lisaks saime kõva tormi 1 laagris, nüüd puhkame paar päeva ja siis uuesti üles 2 laagrisse. Tervitused tuttavatele!"

Sent from my iPhone

Wadi Mousas

Umbes kolmetunnise loksumise järel läbi kõrbe, kus tee ääres vaid mõnd harva kitsekarja ja nende juures maani musta riietatud ning rätikusse mässitud üksikut beduiinist karjust oli näha, jõudsime mägede vahele Wadi Mousasse. See on linn, mida teatakse vähem, hoopis kuulsam on siinsamas asuv kuulus Petra, mida üle maailma uudistama tullakse. Otse bussijaamast püüdis meid kinni ühe väikese kohaliku perehotelli pidaja ja ehkki sellised kliendikütid tavaliselt head ei tähenda, sattusime seekord küll väga mõnusasse boheemlikku seljakotimatkajate pessa, kus õhtuks serveeriti kogu majarahvale uskumatu kogus kohalikku sööki ja kuna meie ei viitsinud päris dormitoris magada, saime pererahva majja oma toa.

Pärastlõunal tegi matka Al-Baridi ehk väikesesse Petrasse, kus kunagi iidsetel aegadel ajasid liivakivisse uuristatud koobastes omi asju nabatealased, kes sealses suures looduslikus kindluses igapäevaelu elasid, siiditeed mööda kulgevatele karavanidele peatuspaika pakkusid ja siis ühel hetkel lihtsalt tont teab kuhu kadusid. Olime seal taeva poole kõrguvate tuulte poolt imeliseks lihvitud kollaste ümarate kaljumoodustiste vahel üsna üksinda. Nii kaugele oru põhja ei viitsinud need üksikud turistid, kes Petra asemel Al-Baridi olid viitsinud tulla, ometi kulgeda. Hea oli istuda lameda kalju otsas, vaadata kogu seda looduse kunstitööd, lasta soojal ent värskendaval tuulel peast läbi puhuda, ja kuulata vaikust, mis tundus vahepeal kõrvulukustav. Õhtune Petra külastus küünaldega palistatud teerada pidi ja suure templi ees platsil monotoonset, natuke kurvameelset ja igatsevat beduiini muusikat kuulates, oli hoopis teisest mastist - sadade turistide keskel, tuhandete välklampide sähvatuste valguses, oli omamoodi lummab, aga kaugelt liiga liiga rahvarohke...

Homme siis täispäev Petras. Koos kõikide nende sadade turistidega. Tuleb ära kannatada...

Peep

Sent from my iPhone

Kaladest ja habemeajamisest

Olen kuulnud, et Punases meres ujuvad ilusad kalad ja kasvavad värvilised korallid. Jah, see on tõsi, kontollisin ise täna järgi. Sai otsustatud, et kui juba siinkandis, siis tuleb üks päev ka veele, päikesele ja liivale pühendada ehk siis rannal vedeleda. Aga et ma niisama tegevuselt vedelemise peale tavaliselt lapiliseks lähen, siis valisime koha, kus saab mingisugusegi aktiviteediga tegeleda. Ja snorgeldamine sobis selleks vägagi hästi. Leidsime koha, kus oli tõsti imeilus korallriff, mille ümber ma hulpisin vist oma kolm tundi ühtekokku väikeste hingetõmbepausidega. Ma ei hakka seda kirjeldama, mis seal veepinna all paistis, seda ei suuda niikuinii täiuslikult edasi anda. Igatahes oli see väga suurejooneline ja kaunis ning ma väsisin lõpuks päris ära, sest pidin ju ometigi kõikidele oma arvukatele sugulastele tere ütlema. Või ma vähemalt üritasin seda tea. Aga neid oli kaugelt liiga palju - pikki ja lühikesi, ümmargusi ja kandilisi, sarvilisi ja värvilisi, mõni pealtnäha päris tavaline vobla vahepeale. Igatahes oli see kõik äraütlemata tore. Tuleb välja, et on muidki kohti peale mägede, mida kannatab nautida.

Aga üks priske punane mereahven leidis päeva lõpuks tee kõhtu, see oli vahetult enne seda, kui ma otsustasin, et minu habemest pole mingit kasu, ega ma ikka kuidagi moodi kohalikku väljanägemist ei suuda jäljendada ja seega pole mu kamuflaazhist ka erilist tolku ning ma otsustasin külastada kohalikku habemeajajat. Viimati käisin sarnase tegelase juures Damaskuse vanal turul ja too tegelane ei jätnud just parimat muljet. Jordaania habemeajaja Aqabas oli hoopis teist masti mees - jube hea käega ning mõnusa olemisega. Veetsin tema juures julge tunnikese, lõug sai puhtaks, kõrvakarvad välja kistud ning kõige lõpuks möksis ta mu näo mingi sodiga kokku, mille tahajärjel kaotasin ma kogu oma paari päevaga korjatud päevituse. Olen nüüd nii valge kui üks valge olla saab ja seega jääb vaid loota, et kellelgi minusugust mingiks kohalikuks otstarbeks vaja ei lähe. Ah jaa - vahetult enne habemeajaja juurest lahkumist avastasin tema töökoja seinalt valge-must-sinise kleepsu, mille ma teistpidi pöörasin ja talle selle tähendust selgitasin. Küsimuse peale, kust see kleeps sinna sai või kes selle kleepis, ei osanud habemeajaja miskit mõistlikku kosta...

Homme läheme hommikul kohaliku bussiga kuulsasse Petra kaljudest välja uuristatud koobaslinna.

Peep

Ammanist Aqabasse

Ammanist viib kiirbuss alla Punase mere äärde nelja tunniga. See on päris hea, arvestades, et vahemaa on 340 kilomeetrit. Kindlasti pääseks pealinnast Aqabasse ka mõne aeglase bussiga, millega näeks võib-olla rohkem ja tajuks kohaliku elu kulgemist paremini, aga sellist ekstreemi ei viitsinud hakata kogema - temperatuur on siin julgelt üle 30 kraadi ja mingisuguses pisikeses ilma konditsioneerita bussis pool päeva küpseda ei tundunud mõistlik. Pealegi, mida ühel bussisõidul läbi kõrbe ikka nii väga kogeda, eksole. Siiski avanesid bussiaknast teekonna teisel poolel üsna lummavad vaated. Senine laudsile ja igav kõrb muutus ühtäkki mägiseks, vahepeal turritasid kõrbeliivast üles majesteetlikud kivipüramiidid, mis panid mu südame kiiremini lööma, aga kui kainelt mõtelda, siis sellises kuumuses ja lagipähe lõõmava päikese all nende otsa muidugi väga ei roniks. Aga teisalt ei ole ronimine seekord ka eesmärgiks, kui, siis vaid väike matk paari päeva pärast Petras mingi sealse kõrgema künka otsa. Aga sellest siis juba mõne päeva pärast.

Aqaba on muidugimõista teistsugune kui Amman, siin on meri ja õhtu veab ranna täis kohalikke, kes liival istuvad, üle lahe Egiptuse Nuweiba või Iisraeli Eilati tulesid vaatavad. Kõik need kolm riiki ja linna on siin selles Punase mere lahesopis tõepoolt uskumatult lähestikku ja võib vaid ette kujutada, missuguseid pingeid see kõik on kunagi tekitanud. Ja mis muidugi kuskil pealispinna all aina edasi podisevad. Aga kohalikud istuvad täna õhtul rannal ja popsutavad rahumeelselt vesipiipu. Naised muidugi pealaest jalatallani riietatud ning siis täies univormis poolest säärest vees solberdades. Kõik tunduvad rõõmsad ja mida siis muud ikka tahta. Meiesugustesse valgetesse, keda siin hakkab silma üllatavalt vähe, ei tea, kas pole hooaega või kardavad valged inimesed tõesti nii hullupööra kogu seda Araabia maailma viimase aja segadusi, suhtutakse igatahes vägagi sõbralikult - teretatakse, soovitakse tere tulemast, küsitakse, kuidas Jordaanias meeldib ja soovitakse head õhtu jätku. Seda siin nüüd tulebki teha.

Peep

Ammanis

Täiskuu paistab Ammani peale, muezzin laulis viimase palvuselekutse ja klaasike kohalikku valget veini maitseb päeva lõpetuseks palmi all hästi. Esimene päev Jordaanias on olnud tore - ära on vaadatud enam-vähem kõik sambad, mis pealinnas Ammanis on, roomlaste amfiteater ja Heraklese templist järele jäänud kivimürakad linna kohal kõrguva mäe otsas. Ega siin kuuldavasti suurt rohkem midagi erilist polegi, keskväljakuta ja selge südameta linn, nagu ta on, üsna selgelt araabiapärane, aga erinevalt näiteks Damaskusest hea auraga, sõbralik ja üsna tolerantne. Seda tajub nii lahtiste juuste lehvides ringi liikuvaid noori naisi nähes, alkoholipoodidest möödudes, lõpuks ka selles, et minu lühikestest pükstest väljatolknevad valged sääred kelleski mingisuguseid silmatorkavalt emotsioone ei tekita.

Aga homme liigume siit kohaliku bussiga alla Aqabasse, Punase mere sadamalinna. Tahtsin rentida mootorratta, paraku neid siin riigis pole, vana kuningas, kes ise küll Harley-fänn olla olnud, keelanud need kunagi ammu kodanike tervise huvides ära. Ja rong ka ei sõida, kuigi raudtee on olemas, lihtsalt aegu käigust ära jäetud. Niisiis kohalik bussiliin, usutavasti on seegi elamus, sest tee viib alla mereni üle 300 kilomeetri läbi kõrbe. Seal siis vaatab edasi, mis ja kuidas. Loodetavasti ei kohta me seal neid eestlasi, kes lennukis Riiast Ammanisse end tõelisteks eestlasteks jõid, kõrvalistuvate Rootsi naistega kõikvõimalikesse aktiviteetidesse tahtsid laskuda, enne maandumist lennukist väljuda üritasid ja kellest vähemalt osa passikontrolli asemel vist mingisugusesse teise ruumi toimetati...

Peep

Sent from my iPhone

Elumärk

Sain täna Tanelilt Everesti alt järgmise sõnumi (usun, et ta ei pahanda selle levitamise pärast):

Tere Peep, oleme baaslaagris, homme harjutame liustikul käimist ja neljapäeval teeme esimese tõusu. Tervis hea ja vaated suurepärased!