Beirut III

Taksojuht Nur sündis Beirutis samal aastal, kui algas kodusõda. Rahu saabudes oli ta 15-aastane ja koolis käinud üsna kaootiliselt. Tema Hezbollah'-mehest isa armastas Nuri sõnul lastest rohkem pomme, aga tema ei pea end õieti ei moslemiks ega kristlaseks, ta joob õhtuti kodus viina ja unistab sellest, et ühel päeval saaks Liibanonist ära sõita. Et töötada kuskil mujal kokana, taksojuhi või automehaanikuna. Ja elada ilusat elu, sest siin teenis ta kokana kuus "kõigest" $1000.- ja selle eest ju ilusat elu ei ela. S.t. mersuga ei sõida ja rohkem kui korra kuus restoranis söömas ei käi. Nur on esimene taksojuht, kes ka tegelikult inglise keelt tönkab, mitte nii, nagu ülejäänud, kellega olen siin kokku puutunud ja kes esimesed vajalikud käibefraasid ilusasti ette siristavad, aga kui pisutki asjalikumaks jutuks läheb, siis alguses suvalisi vastuseid annavad, aga hiljem lausa araabia keele peale üle lähevad. Seega on mu telefonis nüüd Nuri number ja homme, kui vaja, saab teda veel kasutada.

Nur sõidutas meid täna Beirutis välja. Eesmärgiks oli Byblos, väidetavalt üks vanemaid linnu maailmas kus inimesed püsivalt on elanud, ja Jeita koopad, mis kandideerivad maailma seitsme loodusime hulka. Teel koobastesse viis Nur meid ka tõeliselt tobedasse turistilõksu, ühte vahakujude muuseumi, kus kujud pole üldse vahast, vaid silikoonist, ja mis liigutavad päid, käsi ja silmi ning teevad plekist robotihäält. See asi oli nii üle võlli tobe, et oli lausa naljakas ning veel naljakam oli giid, kes vuristas sulle ette juttu a la "see siin on tuntud Euroopa kunstnik van Gogh, kes oli pisut hull ja lõikas endal kõrva peast ning kinkis oma kallimale, lisaks joonistas ka päevalilli. Ja järgmisena näete Iraagi presidenti, kelle nimi oli Saddam Hussein ja kes töötas presidendina Iraagis..."

Aga Jeita koopad on tõeline loodusime, nii suuri ja võimsaid koopaid nii majesteetlike stalaktiidide ja stalakmiididega, pole just just palju leitud. Väidetavalt on Jeita stalaktiidid üleüldse maailma võimsaimad. Koopaid on Jeitas kokku 9 kilomeetrit, avatud on neist vaid osa, alumistes koobastes pääseb liikuma paatidega, ülemistes, mis avastati alles 1958. aastal, saab jalutada mööda jalgteid ja -sildu, mis vonklevad tõustes ja langedes piki koobastikku, mille kõige suuremate saalide kõrgus (või siis sügavus- oleneb, kummat pidi võtta) on 120 meetrit. Igatahes jättis see koobastik väga vägeva mulje ja seda tasub küll igaühele, kes Liibanoni satub, soovitada.

Kahetsema ei pea ka Bybloses-käiku, aga rohkem, kui linna enam kui 7000-aastane ajalugu, seal näha olevad foiniiklaste raidkivid, egiptlaste sambad, roomlaste amfiteater ja ristisõdijate kindluse varemed, meeldis mulle Byblose mõnusalt hubane väike sadam kai küljes loksuvate kalapaatidega ja kai peal võrke puhastavate meestega. Samuti sadamakõrtsid, kus kundele grillitakse tema enda välja valitud hommikul merest toodud värsket kala, kelle nime ma ei tea ja kus kogu olemine ning kulgemine on nii mõnusalt tšill, et paremat ei tea tahtagi. Aga minu nõrkus sadamate vastu on ka teada, ning eks sambad ole tegelikult ju ühesugused igal pool ja nende vanuse tajumisega on ka asjalood sellised, et kui sulle ei öeldaks, et need on mitu tuhat aastat vanad, siis ei ütlekski. Aga Byblos on mõnusa auraga linnake ning ilmselt on seda tajunud teisedki, sest miks muidu oleks inimesed seal ühe koha peal nii hulga sajandeid paigal püsinud.

Peep

Damaskus

Beirutist on Damaskusesse vaid 140 km. Tee viib üle esimese aheliku Bekaa orgu ja siis sealt teisele ahelikule, mida mööda kulgeb piir. Üleval mägedes, mida ma siis seekord ületasin autoga, on lumi, õnneks mitte küll nii palju, kui meil kodus, aga üsna kummastav on vaadata lumes ukerdavaid araablasi oma punasekirjute pearättide sisse mässituna. Piiriületus läks lobedalt, $14.- ühekordse viisa eest ja tere tulemast! Tõsi, hiljem selgus, et riigist lahkudes pead piiril maksma 1000 Süüra naela (umbes $22.-), kavalpead, eksole...

Damaskus on suur ja tundub pisut depressiivne, kuid seda ilmselt lihtsalt tänu võrdlusele Beirutiga. Ega päevaga ei jõua suures miljonilinnas just palju vaadata, aga nn. vanast Damaskusest sai pildi ilusasti kätte. See on ämblikuvõrguna hargnev kitsaste käikude rägastik, mille vahel kulgevad üsna laiad, pealt kaarkatusega kaetud turutänavad. Nagu legendidest ja omaaegsetest muinasjuttudest meelde on jäänud, ongi Damaskus üks suur bazaar, kus kõik kauplevad kõigega ja kõigiga. Kus käib üks lõputu melu ja üle mille kaigub oma kindlatel kellaaegadel minarettidest muezzinite palvehõik. Kogu selle kitsuse ja inimeste ning kaupade külluse keskel laiutab suursuguselt ja ruumi kokku hoidmata Umayyadi mošee, mille moslemid ehitasid kunagi ammu-ammu püha Johannese katedraali asemele.

Aga kogu see turumelu ja -elu on siiski kuidagi rahulik ja väärikas, kuigi mitte rõõmus. Kauplemisel puudub pealetükkiv agressiivsus, nagu seda võib nii sageli kohata hoopis kaugemal idas, kasvõi Nepaalis näiteks. Samas habemeajaja tegi oma tööd kehvemini, kui tema ametivennad näiteks Kathmandus või Bhutanis, aga võib-olla oli asi lihtsalt selles, et mees tundus oma ea poolest pärinevat kuskilt Aladdini aegadest ja seega polnud tema käsi enam nii kindel. Ja lendavat vaipa ei leidnud ma ka kusagilt, kuigi küsisin ühelt ja teiselt. See-eest olin ma ise oma paljaste säärtega täna Damaskuse hitt, eriti noorte tüdrukute jaoks. Kas oli tegemist sellega, et kohalike jaoks on väljas juba talv (täna oli Damaskuses kuskil +15) või pole nad lihtsalt sellist ilmaimet, nagu lühikeste pükstega mees, varem näinud.

Aga hilisõhtune saabumine Beirutisse oli siiski peaaegu nagu jõudmine koju...

Peep

Beirut II

Ega ma siis jooksutosse ilmaaegu kaasa ei võtnud! Täna hommikul tegin umbes 50-minutise sörgi Beiruti rannapromenaadi pidi, õngitsejate, jalutajate ja muidunautlejate vahel, enam-vähem 8 kilomeetrit, +23 päikesepaistes ja sooja tuule käes. Pulss ronis kiirsti lakke - organism pole ju sellise soojaga enam harjunud. Aga mõnus oli, vesi jooksis mööda ihu ja pilk uitas Vahemere sina peal. Ei mingit lumerookimist, eksole.

Aga kui nüüd Beirutist endast, siis minu jaoks on kõige hämmastavam ikkagi see siinne erinevate kultuuride ja religioonide kooseksisteerimine. Muidugi ma ju teadsin seda ette, aga näha täiesti kõrvuti maroniitide püha Jüri kirikut, hiiglaslikku mošeed, ortodoksi St. Georges'i kirikut, veel üht mošeed, armeenia pühamut, kaputsiinlaste kirikut jne., seda kõike umbes ühel ruutkilomeetril, on omajagu kummastav vaatepilt. Ja helid. Muezzini hõige palvusele mošee minaretist, samal ajal kõrvalasuva maroniitide kiriku järjepidev kellamäng. Üks teisest üle kõlada püüdev. See on väga eriline komplekt, mida ilmselt ei kohta just paljudes linnades. Ja siis ühtäkki - omaaegsel Beirutit jaganud nn rohelisel liinil, märgiks kunagisest kodusõjast -, tollase ultramoodsa kino varemed... Ja veel samm edasi kuuliauke täis purukpommitatud kiriku seinad. Õhtusel ajal prožektoritest valgustatud... Veel pisut edasi lõunasse muhameedlaste linnaosa alguses siiamaani kõrguvad varemed keset uusehitisi. Ja ehitatakse siin tõepoolest igal pool.

Seda peab aga küll ütlema, et parasjagu kreisi on näiteks vaadata araabia tähestikus kirjutatud Piiblit kaputsiinlaste kirikus või uusehitise rõdul ronivat ersatspäkapikku ning ülimalt uhkelt ehitud jõulupuud otse mošee kõrval. Aga nii see Beirutis ongi ja see on tegelikult väga lahe. Just see tolerants, mis siin igal pool vastu vaatab, need hijabi kandvad naised mustas ja nende kõrval kahemeetriste jalgadega abaluudeni ulatuvate lokkidega miniseelikus tibid, jne., jne. Aga eks nad ole selle kooseksisteerimise nimel ja jube palju pidanud kannatama...

Homme proovime muuseas sõita siit Damaskusesse. Taksojuhiga on kokku lepitud, viisa loodame saada piirilt. Süüria saatkonnast, mis on meie hotelli taga kohe, saadeti meid kuu peale. Viisasid antakse vaid hommikupoolikul, aga siis ma ju jooksin, lisaks pidavat see võtma siin kaks päeva aega. Piirilt pidavat seda saama, aga see olevat siiski kinni piiriametniku suvast. Loodame seega, et tüübid piiril on homme heas tujus ja meil õnnestub siit üle piiri pääseda ja äkki isegi tagasi.

Peep

Beirut I

Täna hommikul umbes kl 7, seega neli ja pool tundi hiljem, kui lennuplaanis kirjas, maandusime Beirutis. Pool päeva on läinud lennuuimast taastumisele, aga teise poole oleme soojas ja päikeselises Beirutis ringi hulkunud. Esimesed muljed on väga head - Beirut tundub olevat tõeliselt mõnus paik, omaaegse sõja jälgi muidugi on, aga mitte väga palju, inimesed on lahke olemisega, mitte liiga pealetükkivad ja agressiivsed, vaid just parasjagu ennast ning oma teenust pakkuvad ja äraütlemist lihtsa naeratusega aktsepteerivad. Kesklinn oli õhtupoolikul küll kõvasti sõjaväe poolt valvatud, nii et linnasüdamesse pääses vaid paari tänavat pidi, aga sõdurid seletasid lahkelt, et näe: meil siin parlament peab parasjagu istungit ja seepärast ka erilised turvatoimed... Merevee katsusin ka järgi, on soe küll, homme plaanin peale hommikust sörki piki kaunist rannapromenaadi end Vahemere lainetesse heita. Sellele viimase aja lumerookimisele oleks see ju mõnusaks vahelduseks. Homme siis vast pisut pikemalt ja mõned pildid ka...

Peep

Prahas lumevangis

Istun Praha lennuväljal. Lend Beirutisse on juba kaks korda edasi lükatud. Ei tea, millal siit minema saab. Tallinnast tulles tegi lennuk Praha kohal tund aega tiire, kuni lennuväli lumest ära puhastati. Aga segadus on siin suur - just kuulutati välja pealeminek kella kuuesele Londoni lennule, ära läks mingi neljane lend, Pariis on üldse ära käntseldatud. Kell on kohaliku aja järgi 22.30, tundub, et tuleb pikk öö. Lund paistab siin sama palju kui Tallinnas, lennud tulevad ja lähevad nii, kuis Jumal juhatab. Selline nädalalõpp ootab siis ees...

Peep

Rekord

Jah, viis ja pool tundi sõitsin täna Valgast Pääskülla. See on rekord! Olen 1994. aastast alates sõitnud Tallinna ja Viljandi, hiljem ka Rakvere ning Paide, veel hiljem lisaks nendele ka Pärnu ja Valga vahet lõpmata palju. Aga sellist lumemöllu pole ma kunagi varem kohanud. Kuigi ilmaolusid on olnud igasuguseid... Auto sain garaaži - ei jõua end ära tänada, et endale sünnipäevakingituseks lumepuhuri soetasin. Homme kavatsen aga kesklinna minekuks kasutada elektrirongi...

Peep

Tugijaam Everesti all

Leidsin äsja soomlaste MTV3-sst uudise, et TeliaSonera Nepaali tütarfirma Ncell on Everesti lõunapoolse baaslaagri lähedusse üles pannud 3G tugijaama. Suure võimsusega jaam on 5200-meetri kõrgusel Gorak Shepi külas, mõni kilomeeter baaslaagrist lõuna pool, ja sealt on väidetavalt mobiililevi üles Everesti tippu välja. Seega on nii ka eestlaste hulgas populaarsesse baaslaagrisse matkajatel nüüdsest võimalus kodu ja muu maailmaga ühenduses olla ning ka Everesti ronijad ei ole enam sõltuvuses satelliitsidest, vaid saavad oma tipuemotsioone edasi anda otse mobiiltelefoniga.

Hoopis iseküsimus on see, kas matkaja ikka tahab kuskil Everesti jalamil üldse telefoniühenduses olla ja oma meilikastis tuhlata. Mina olen ikka tavaliselt oma telefoni kodust lahkudes väljalülitatud asendis sahtlisse jätnud ja tsivilisatsioonist eemalolekut nautinud, aga näiteks viimasel korral Kazbekil oli ka minul telefon kaasas ning muu hulgas õnnestus mul tipust ka Kaarlile üks - tõsi küll, väga katkendlik - telefonikõne võtta. Nii ma ei oskagi ütelda, kas see uudis on hea või halb. Tundub siiski, et midagi on nüüdseks taas kadunud. Midagi sellest tundest, et sa sõltud oma matkal või ekspeditsioonil vaid iseendast ja oma kaaslastest, et sa oled ära lõigatud tobedast argisusest, et sinu jaoks täiesti eriline aeg, mis algas Kathmandust lahkudes ja mis lõppes sinna naasmisega, polegi enam nii eriline ja ainulaadne... Kahju!

Peep

* Päikeseloojang Everestil. Selle klõpsu tegin 2005. aastal Kalapattari tipust.

Tipupäeva meenutusi

Kazbeki mäge kutsutakse Gruusia keeli Mkinvartsveriks. Sinna olla kunagi aegu tagasi aheldatud Prometheus. Ikka selle eest, et ta jumalatelt tule pihta pani ja selle surelikele kinkis. Jälgi tollest sündmusest meie sealt 21. septembril ei leidnud. Õieti pole neid ju sealt keegi leidnud, isegi mitte Kazbeki esimene eksipeditsioon 1868. aastal. Tõe huvides tuleb märkida, et ega meid seal üleval ei otsinud ka - oli muudki teha. Näiteks ümbritsevat suursugust ilu nautida, tipule jõudmise rõõmust hüpelda, pildistada, koju helistada. See viimane eriti ei õnnestnud, ainuke, mida mu vanem laps Kaarel hakitud sõnade hulgast eristas, oli "tipppp". Teised, kellele helistada proovisin, ei vastanud erinevatel põhjustesl ja lõpuks kadus ka niigi nigelavõitu levi sootuks. Aga jah - pisut eufooriline oli see tipus olek küll. Samas võiks seda mõista, oli see ju näiteks minu jaoks jooksva aasta sees kolmas tipu-üritus ja esimene õnnestunud. Ka Alari jaoks oli see üle hulga aja esimeseks edukaks tipuks, teistele seda enam, vaid Ardi oli kunagi varem edukalt Kilimanjarot roninud. Aga nüüd siia valik pilte tipupäevast, aitab jutust küll...

Peep

Koju

Tbilisi võttis meid neljapäeval vastu sooja ja mõnusa ilmaga, hea söögiga ja imeliste saunadega. Oleme pestud ja meestel on habemedki aetud. Kohalike genatsvalede tehtud massaaž laseb jalgadel kõndida, kuigi sääremarjad tulitavad vist kõigil. Kahe tunni pärast hakkame kodu poole lendama, alguses Münchenisse ja sealt Tallinna. Lennu jaamas maandub meie lennuk täna kl 22.50. Kallistajad on teretulnud. See ekspeditsioon saab läbi. Patt oleks selle tulemuste suhtes rahulolematust üles näidata...

Peep

Sent from my iPhone

Tipust veel

Eilse lakoonilise tipujutu lisanduseks mõned sõnad veel: ma pean ütlema, et eelarvamus, mille kohaselt väide "Sikk mäel, ilm täiesti nahkas" on absoluutne tõde, ei vasta tõele. Seekordne Kazbek pööras kujunema hakkavad väärkujutelmad pea peale. Tuleb välja, et Sikk ei ole teps mitte see kurja juur, mis/kes ei lase mäele ega ka mina mitte. Muidu me poleks ju koos nüüd Kazbeki tippu saanud. Ehk siis koos Sikuga on võimalik isegi ilma üle mängida ja üles jõuda. Mis on hea teadmine, eksole. Sest suured mäed on ikkka veel ootel.

Aga meie tipupäev oli fantastiline küll. Ilm oli selline, millest on raske unistada. Pilvitu, tuuletu, soe, pisikese miinusega. Tipust avanes vaade 360 kraadi, Elbruseni välja. Meiega platoolt ühinenud Kanada paariga koos oli meil 10-liikmeline köiskond, mis töötas perfektselt kuni tipuni ja sealt alla tagasi. Kellelgi mingeid probleeme ei olnud ja kojujõudmine oli kiire, hoolimata vahepeal langevatest uitkividest ja vastikust moreeninõlvast, millest laskumine on üks maailma vastikumatest tegemistest igaljuhul.

Ja nüüd oleme me tagasi all Kazbegi külas, ekspeditsioon on läbi, kõht on täis ja osa meist on isegi juba dušši all käinud. Naised peamiselt. Meie siin ootame oma järjekorda, limpsime kohalikku punast koduveini ja arvame, et mägironimine on üks ütlemata hea tegevus.

Peep

Sent from my iPhone

Tipp!

No nii, täna, Gruusia aja järgi kl 12.30 tegi meie grupp 100-protsendiliselt ära Kazbeki tipu. Meteost asusime teele kl 4.30 ja seega kulus tippu jõudmiseni täpselt kaheksa tundi. Tagasi Meteosse jõudsime 17.30, tööpäeva kogupikkuseks tähendas see 13 tundi. Kõik on üsna läbi, aga õnnelikud, tipus tehtud lipupildid ilmuvad kunagi hiljem, sest ma kasutan vanakooli mehena filmikaamerat...

Peep

Sent from my iPhone

Kabeli juures

Jalutasime Meteost üles kabeli juurde. See on soojak, mis kunagi on helikopteriga siia umbes 3900-meetri kõrgusele toodud ja kabeliks kohandatud. Jumal on siin juba üsna lähedal ja tegelikult võiks ju seda ka tunnetada. Mnjah...

Meie grupi kõik seitse liiget tunnevad end väga hästi. Tunnetuse koha pealt ma ei tea. Aga jah, mingeid probleeme pole kellelgi kõige väiksematki ja see lubab homseks hääd. Aira saadetud ilmateate järgi peakski homme olema ideaalsed tiputingimused, aga mõistagi ei taha ette ära sõnuda, pealegi muutub ilm siin vahepeal helikiirusega. Ka tänane hommik oli lausa imeline, aga lõunaks ajab jälle pilved üles ja ma ei imestaks, kui õhtupoolikul jälle lund sadama hakkab. Aga see ei sega, kui vaid hommik ilus on...

Peep

Sent from my iPhone

Meteos

Kell on kohaliku aja järgi kolm päeval ja me jõudsime baaslaagrisse ehk Meteosse ehk Bethlemi Huti. See on vana Stalini aegne suur ilmajaam, mis tänaseks on üsna troostitus seisus, aga siin on toad, kus saab lavatsite peal magada ja isegi mingi kõrtsilaadne kamber kus saab kohalikku õlut, mis hobuste seljas on üles lohistatud. Kõrgust on siin umbes 3700 ja meie tänane matk kestis vaid neli tundi. Tulime üsna nobedalt, ehkki liustiku peal keeras ilma jälle sandiks - hakkas sadama teralist lund, mis näkku ja kraevahele sattudes pole kõige meeldivam. Seevastu hommikul oli ilm lausa imeline - pilvitu ja soe ning kui ka ülehomme on samasugune hommik, siis ei ole tipu tegemine probleem.

Homse päeva oleme siin, teeme pisikese aklimatiseerumise, jalutama pisut ülespoole kiriku juurde ja vedeleme niisama. Kiirustada pole vaja, kopsuturset ei taha kellelegi ja tipuhommikuks peab ka olema korralikult välja puhanud. Aga Leri on täna väga tõsine - eile jäi siin kõrvalaheliku peal kivivaringu alla üks tema sõber, kes oli parasjagu köie peal üles ronimas. Tal ei olnud mingit võimalust...

Peep

Sent from my iPhone

Vahelaagris

Hommikul kell 11 hakkasime Lela juurest üles liikuma. Pärast 6-tunnist matka jõudsime vahelaagrisse 3000-meetri kõrgusele ja nüüd on juba telgid üles pandud ning esimesed teepotid tulel. Muidugimõista saime vahepeal ka paar tundi vihma krae vahele, aga praeguseks on ilm jälle enam-vähem. Päikest küll pole, pole teist täna hommikust peale olnud, aga väga hull ka pole. Siin 3000-tuhande peal oleme parasjagu kahe pilvekihi vahel, aga tipp on näha ja lumepiirini on veel pisut maad. Homme hommikul liigume siit edasi baaslaagrisse "Meteostantsijasse", siit on minna umbes 800 tõusumeetrit, seda on küll vähem, kui täna, aga kõrgust tuleb juurde ja üle liustiku peab ka minema. Aga ei hullu, kõik on väge täis ja juttude järgi on tegijaid rohkem kui küll. Homme saavad kõikide seljakotid siiski üksjagu raskemad olema, sest hobune tõi kogu köögivarustuse ja proviandi alt külast siia vahelaagrisse kohale, siit edasi tuleb aga kõik eluks ja tipuks vajalik oma seljas üles kanda. Eks näis, millised on meeleolud homme õhtul...

Peep

Sent from my iPhone

Kazbegi külas

Täna hommikul, siis kui meie õndsa und magasime, saatis Poola grupp Kazbekilt helikopteriga Thbilisisse ühe oma grupi naise. Kohalikud telekanalid olid teatanud, et poolakaid tabas laviin, ja et üks naine jäi jääkamakate alla, aga see pole tõsi. Tegelikult sai see poolatar kopsuturse ja praeguseks pidi temaga kõik korras olema. Ta on Thbilisi haiglas, aga ülejäänud grupi liikmed, kellest neli ka tipu ära tegid, on juba all tagasi. Nad elavad samas majas, kus meie, ja ütlesid, et tegelikult oli nende ülesminek päris raske, sest ilm oli eelnevatel päevadel päris külm ja päris vastik. Aga preaegu on ilus ja prognoos lähipäeviks hea. Just tegime ära sisseostud, korjasime küla poodidest kokku vajamineva proviandi ja nüüd istume jõe ääres kohalikus kõrtsis, vaatame mäge, mis on end pilve sisse peitnud ja arutame edasisi tegevusplaane. Homme hommikul hakkame üles liikuma, see on selge. Kõik on reipad ja heatujulised ja tundub, et Poola grupi seiklused ei ole kellegi moraalile halvavalt mõjunud.

Peep

Sent from my iPhone

Kohal

Esimene pilk Kazbekile on paljulubav. Alt külast paistab ilus lumepüramiid, päike on tõusnud ja taevas pole ühtegi pilve. Lela sõnul on tegemist esimese tõeliselt ilusa ilmaga. Paar päeva tagasi läks tema juurest üles mäele Poola grupp, kes just praegu peaksid tipus olema. Aga meie asutame end nüüd hommikuunele, sest seljataga on 18 tundi reisimist. Ja lennuki- ning autouned ei ole ju just need kõige kosutavamad. Peep

Ilm Kazbekil

21. septembril, kui meil peaks esialgse kava järgi olema esimene tipukatse, lubab ilmaennustus sobilikke tingimusi. Ilm peaks olema pilvitu, külmakraade üleval 4-5, tuul mitte rohkem kui 10-20 km/h (3-6 m/sek), mis on mägede jaoks praktiliselt tuulevaikus. Teisipäevast edasi mul praegu rohkem ilmaennustust ei ole, aga loodetavasti on ka päev hiljem veel sama head tingimused. Sest 22. september on plaani järgi teine võimalik tipupäev. Aga et teil oleks ülevaade, muidas me kulgeme, siis siin on meie matka päevakava:

16.09: Tallinn-Varssavi-Thbilisi

17.09: Thbilisi-Kazbegi küla

18.09: Kazbegi küla-vahelaager (3000 m)

19.09: vahelaager-baaslaager "Meteostantsija" (3800m)

20.09: Meteostatsija. Aklimatiseerumine

21.09: Esimese võimalik tipukatse

22.09: Esimene või teine tipukatse

23.09 "Meteostantsija"-Kazbegi küla

24.09: Kazbegi küla-Thbilisi

25.09 Thbilisi-Munchen-Tallinna (lennuk maandub Tallinnas kell 22.50).

Kohtumiseni,
Peep

Kazbekile

Neljapäeval lendame üle Varssavi Tbilisisse, et järgmisel nädalal Kazbeki tipus (5033 või 5040 või 5047 - erinevad allikad annavad erineva kõrguse) ära käia. Meie grupp pole suur, seitse inimest Eestist, pluss kohalik giid Leri, aga mulle see meeldib, sest ma ei ole just kõige suurem kolhoosi-fänn. Lisaks Alarile, kes on meie tiimi juht ja giid, tulevad kaasa Reeda Tuula, Siret Samarüütel, Tiit Mägi, Ardi Vister ja Tiit Orlovski. Kahju, et Airal, kes kuni viimase hetkeni oli ka kaasa tulemas, jääb seekord Kazbekile ronimata, aga eks ta ole seda juba teinud ka ning mitte ühe korra. Aga eile saime kokku Tallinnas Astangu pangal, teada-tuntud mägironijate harjutuspaigas, kus Alar varustuse üle vaatas ja inimestele põhilised köievõtted ette näitas. Ei midagi erilist ja keerulist, Kazbek pole ju mingi suur ning tehniline mägi, aga kassidega ja köies tuleb üles minna ning kuuldavasti on päris üleval ka lõik, kus teatud lume- ning jääolude puhul peab end šumaari abil edasi tõmbama.

Juuni alguses käisid Kazbekki proovimas Krisli ja Raul meie eelmise aasta Aconcagua-tiimist, kahjuks jäi neil ilma tõttu tipp tegemata. Loodetavasti läheb meil õnnelikult, kuigi päris kindel selles olla ei saa. Ettevaatlikuks teeb arusaadavalt see, et meeskonnas on Alar, kelle kohalolek vähemalt minu isikliku kogemuse järgi toob mägedes kaasa lumesaju, kõva tuule ja muud sarnased meteoroloogilised ilmingud, mis tiputõusu vägagi küsitavaks teevad. Õieti ma otsustasingi üsna viimasel hetkel selle Kazbeki-ronimise ära teha, et kontrollida, kas seos Alari ja halva ilma vahel on tõesti sedavõrd fataalne. Et kui see nii on, siis tuleb ju tuleviku-projektide puhul tõsiselt järele mõtelda, missuguse tiimiga neid teha... Aga kui tõsiselt, siis tekkis lihtsalt selline suhteliselt vaba nädal, mida on väga sobilik kiireks ronimiseks ära kasutada. Ja Kazbekil saab tõesti teoreetiliselt kiiresti ära käia.

Operatiivseid uudiseid meie ettevõtmise kohta saab siitsamast minu blogist, omapoolsete asjakohaste ning mahlakate kommentaaridega kostitab teid ilmselt Aira, kelle blogi link on ka siin minu linkide kogumikus, ja midagi ilmub ilmselt ka Facebooki Himaalaja 2010 küljel. Praegu riputan aga siia üles ka mõned pildid meie eilsest kokkusaamisest. Igatahes, olge lainel...

Peep

Swedish Classic 2010

Paar päeva tagasi potsas mu postkasti ümbrik, mida ammu ootasin. Kohale jõudis Swedish Classicu diplom, mis tunnistab, et ma olen tõepoolest teist korda selle kuulsa Rootsi kestvussarja läbi teinud. Ilus diplom, allkirjadega ja puha, sini-kuldse raami sees. Minu enda poolt makstud, muidugimõista. Aga loomulikult ei tähenda see seda, nagu saaks SC diplomi vaid raha eest, selleks tuleb ikka kõik SC sarja neli osavõistlust ühe jooksva aasta sees ära lõpetada. Ja see polegi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. Sarjaga alustati 1971. aastal ja praeguseks hetkeks on selle lõpetanud 23 486 meest ning 4959 naist. Seda pole 39 aasta kohta just väga palju. Mina olin 2005. aastal, kui ma SC esimest korda läbi tegin, 21 808. lõpetaja ja see number jääb mulle alatiseks. Teist, kolmandat ja nõnda edasi korda lõpetajaid uuesti üle ei loeta. Sellised on SC reeglid. Ka need kümme meest, kes on SC 25 korda läbi teinud, jäävad lõpetajate nimestikku oma esimese korra numbri all. Kujutage ette: 25 korda sõita läbi Vasaloppet, vändata rattaga 300 kilomeetrit ümber Vätterni järve, 30-km krossist ja 3-km ujumisest rääkimata. See teeb kokku ju 10 575 kilomeetrit! Pluss trennikilomeetrid, sest ilma korraliku trennikilometraažita ju selliseid vahemaid ei läbi. Mnjah, mulle tundub, et mul on arenguruumi...

Peep

Vansbrosimningen 2010

Pühapäeval olin Rootsis ujumas. Kõlab tobedalt, aga nii see oli. Lendasin spetsiaalselt selleks Riia kaudu Stockholmi, sealt Uppsalasse ning siis koos Ulfi ja Fredrikuga, kes tuli kohale Göteborgist, Vansbrosse, mis asub Kesk-Rootsis Dalarnas. Aga ujumine kujutas endast 3-kilomeetrist distantsi, mis kuulub Swedish Classicu sarja. Ujuda tuleb Vanåni ja Västerdali jõgedes, kaks kilomeetrit alguses allavoolu ja viimane kilomeeter teises jões vastuvoolu. Nagu ka muud Classicu sarja asjad, on ka see ujumine jube populaarne, seekordsetest erinevatest distantsidest võttis osa üle 11 000 inimese. Põhidistantsil lasti inimesi 15-minutilise intervalliga 500-kaupa vette ja nii oligi, et kui meie olime ammu lõpetanud ja üle silla suuna tagasi idarannikule võtsime, oli meie all jõgi ikka värvilisi ujumismütse kandvaid peanuppe täis. Lõbus...

Mul kulus kolme kilomeetri läbimiseks sel korral üks tund ja kolm minutit, enam kui 7 minutit nobedamalt, kui 2005. aastal, kui ma seda võistlust esimest korda tegin. Ja kuigi ma olin ausalt öeldes sel aastal esimest korda üldse vees, siis oli tunne väga hea ja kogu distantsi läbikroolimine oli lausa mõnus. Ilmselgelt on Vansbrosimningeni näol tegemist kõige kergema Classicu osavõistlusega üldse, mida tegelikult eriti ei anna võrrelda ei 30-kilomeetri krossijooksu, 90-kilomeetri suusatamisega, rääkimata juba 300-kilomeetrisest rattamaratonist. Aga selline see võistlus on, ja see võib vahel ka päris karm olla. Mingil aastal oli jõevesi vaid 14 kraadi soe ja selline ujumine enam väga lõbus vist pole. Sel aastal oli vesi kuskil 19-kraadine, mis kalüpsos ujudes on väga mõnus.

Pühapäeval Vansbros lõpetasin taas Swedish Classicu, mida alustasin eelmise aasta septembris Stockholmis Lidingöloppetiga. Seejuures oli tegemist minu teise Classicuga, esimesega sain ühele poole 2005. aastal ehk siis, kui ma üldse kehakultuuriga tegelema hakkasin. Seekord tuli minu koguajaks 23 tundi ja 20 minutit, julgelt alla 24 tunni, mis on enamiku Classicul ringlevate harrastussportlaste suur eesmärk. Olen mõistagi selle tulemusega väga rahul, seejuures ei tea ma teisi eestlasi, kes Classicu kaks korda läbi oleks teinud. Üsna suure tõenäosusega astun Classicu rattasse korra veel. Aga millal, seda vaatan. Tulge ka...

Peep

"Reporteri" link

Kui Saulius ja Ruta Tallinnas käisid ning me kõik siin kokku saime, siis andsid nii Saulius kui ka Alar intervjuu Kanal2 "Reporterile". Saulius andis Kanalile kasutada ka oma ülesvõtteid ekspeditsioonilt ja minu meelest on tal ikka väga häid kaadreid. Ma ei tea, kui paljud seda lõiku nägid, aga nendele, kes seda ei sattunud vaatama, siis siin on link, kust seda saab üle vaadata. Kunagi, kui Saulius oma video meie ekspeditsioonist valmis saab, siis loodan ma samuti seda siin eksponeerida. Seniks aga nii palju, kui Kanali vennad tema materjalist kokku miksisid.

Peep

PS! Umbes niimoodi käis meil see allatulek (Ruta fotod):

3. juuli pidu