Puises lund proovimas

Järgmisel nädalavahetusel plaanime Aira seltskonnaga rabamatkale minna. Kuskile Rapla kanti, kes räätsade, kes suuskadega, 12-kohalise telgi ja buržuikaga. Laupäeval tegin umbes 12-kilomeetrise prooviringi Puises. Et kuidas räätsad mandril kannavad. Naissaarel oli mäletatavasti parasjagu tegemist, sest lumi oli suht pehme ja vahepeal vajusin isegi räätsadega põlvini lumme. Vahepeale sula ja sellele järgnenud külm on teinud head - lumi on tihedaks vajunud ja kannab hästi. Puise põldudel ja metsasihtidel oli lausa lust kõndida, isegi metsa vahel ei vajunud räätsad praktiliselt kuskil sügavalt sisse. Lumi on tegelikult nii tihke, et see kannab enamikus kohtades isegi Magdat. Aga inimest ilma räätsadeta siiski mitte. Igal juhul on lumeolud sellised, et rabamatk tõotab tulla igati mõnus. Praegune ilmaprognoos lubab järgmiseks laupäevaks paarikraadist miinust ja kerget lumesadu, pühapäevaks aga pisut kargemat ja selget ilma...

Peep

Naissaare ring

Läinud nädalavahetusel tegin ühe matkaringi ümber Naissaare. Räätsadega. Lumes. Päripäeva... Sumpasin seal samamoodi ka eelmise aasta jaanuaris, siis küll vastupäeva ning toona jäi üks pisike asi kummitama. Nimelt küsimus selle kohta, et kui suur see saar ikkagi on. Aasta tagasi vaidlesime selle üle päris innukalt, kes pakkus saare pikkuseks 12 km, kes 10 km. Laiuse suhtes oldi enam-vähem ühel meelel - ca 4 km. Üldiselt arvati, et Naissaare ümbermõõt on kuskil 25-30 km, millele rääkis väga selgelt vastu minu tollane matkale kulunud aeg, mis oli kuus tundi ja 20 minutit. Räätsadega lumes nii ruttu ikka sellist vahemaad ei läbi. Igatahes lubasin ma aasta tagasi, et järgmine kord saarele minnes võtan ma GPS-i ühes ja mõõdan selle tegeliku ümbermõõdu ära. Et siis selline teaduslik ekspeditsioon või nii. Käisingi saarel aasta jooksul päris mitu korda, aga kunagi ei avanenud sellist päeva, et see tiir ära teha. Nüüd siis...

Sel aastal on Naissaarel veel rohkem lund kui läinud talvel. Tee sadamast põhja poole on täiesti läbimatu. Isegi Kolja, kes enamus aastast üleval majaka juures omi tegemisi toimetab, ei suutnud traktoriga teele kuhjunud tuisuvaaludest läbi murda. Seepärast jäänud Männiku külas elaval Petkal seekordseks aastavahetuseks isegi Koljale külla minemata - poolel teel olla ta sunnitud lihtsalt tagasi pöörduma. Ka meie väike meesteseltskond ei pääsenud sadamast Liiva tallu muud moodi, kui räätsadega piki merekallast matkates. Mis minu jaoks oli ju igati sobilikuks alguseks. Aga minu seekordne ring ümber saare võttis aega 10 minutit rohkem kui läinud aastal ehk siis mul kulus Liiva talust Liiva tallu kuus ja pool tundi. Tingimused olid karmimad - eriti saare läänekülge kattis ühtlaselt väga paks pehme lume kiht, nii et kohati vajusin ka räätsadega põlvini lumme. Liikumine sellistes tingimustes nõudis päris palju jõudu.

Tuvastasin oma sooloekspeditsiooni käigus kaks fakti: esmalt selle, et Naissaar on ilmselgelt saar, mida tõestab see, et alustades matka punktist A, jõudsin ma tagasi samasse punkti A. No olgu, see pole eriline uudis, seda olen ma tõestanud juba ennegi ning ilmselt on mõni inimene seda teinud ka enne mind. Teine fakt on aga tõsisem, nimelt näitas mu GPS, et Naissaare ümbermõõt on enam-vähem täpselt 21 kilomeetrit. Olen oma mõõtmistulemuses päris kindel, jälgisin matkates üsna täpselt rannajoont, niipalju kui see jäätunud ja lumme mattunud rannakivide vahel oli võimalik. Veel tuvastasin, et Naissaarel elab hetkel vähemalt viis metssiga, kohtusin nendega isiklikult, lisaks hulk rebaseid, kelle jäetud jäljed matka lõpupoole pealambi valguses silmade eest virvendama võttis, ka luikesid kohtasin, kes pole märganud siit ära lennata ning Petkagi on ilmselt elus, sest tema juurest kostus generaatori müdinat. Teatud avastuseks kujunes seegi, et hoolimata pisivigastuste põhjustatud viimase aja suht vähesest treeningmahust on mu füüsiline vorm siiski päris hea. Lõpuks oli väga mõnus tõdemus seegi, kui hingekosutav on peale viimast neemenukki näha ranna peal leegitsevat lõket ja sind ootavaid sõpru selle ümber...

Peep