Tanel ja Andras Everestile!

Nüüd on kindel, et Tanel ja Andras lähevad märtsi lõpul Džomolungmat tegema. Nad lähenevad Everestile selle lõunapoolsest küljest, Nepaalist ja rahvusvahelise kommertsekspeditsiooni koosseisus. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis täieneb väga pikka aega vaid ühest nimest koosnenud eestlastest Everesti-vallutajate nimekiri maikuus korraga 200 protsenti. Ja Alar Siku kõrvale ilmuvad sinna Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasiku nimed. Pisut muidugi kripeldab, et nendega kaasa minna ei saa, aga midagi pole teha - igapäevane leivateenimine ei võimalda sel aastal kindlasti mitte kaheks kuuks mäkke minna. Seega jään siia alla kiibitsema koos kõikide teistega ja pöidlaid pidama, et mäevaimud ja -jumalad meestele Everestil vaid ronimiskõlbulikku ilma annaksid ja neid nende pühas ürituses kaitseksid.

Aga ega ma ise ka kindlasti mitte terveks selleks aastaks siia 48 meetri peale merepinnast ei jää. Kuhu täpselt ja millal, selle üle käib parasjagu arutelu, nii et enne, kui konkreetsed plaanid paigas pole, ei kannata asjast mõistagi rääkida. Niikaua tuleb füüsilist põhja laduda, selleks liitusin hiljaaegu taas Meelise jooksjatepundiga, kellega praegu kaks korda nädalas sisehallis korraliku treeningplaani järgi ja Meelise range pilguall harjutame. Seda on mõnus teha, seda enam, et mingite tobedate pisivigastuste tõttu pole korralikku trenni ammu teha saanud ja ka seekordne suusahooaeg läks ju täiesti aia taha. Aga siia panen praegu Taneli ja Andrase suurürituse auks Everesti baaslaagritest 2004. ja 2005. aastal tehtud pildid. Esimene on põhja, s.t. Tiibeti poolt ja teine lõunast ehk Nepaalist.

Peep

Vales rabas

Kuuvahetuse rabamatk kajastus on jäänud suure töökiire tõttu venima. Parem siiski hilja kui üldse mitte, ja siin on siis valik pilte sellest Aira sõpruskonna rabaskäigust. Paar sõna ette ka. Plaanisime minna ja omast arust ka läksime Kaiu rappa, kus pidavat aeg peatuma, UFO-d maanduma ja õhku tõusma, Vene tankid öösiti ringi uitama, inimesed lausa ära kaduma jne., jne. Meiega ei juhtunud seal küll mitte midagi sarnast: oli tore ja mõnus müdistamine räätsadega paksus lumes, külmumata kraavi ületamine, 12-kohalise sõjaväetelgi püstitamine, lõke, keset telki vaikselt hõõguva ahju ümber istumine ja lugude rääkime ning järgmisel päeval kogu staffi ja iseenda rabast väljatoimetamine. Alles külla jõudes ja külamees Maiduga rääkides selgus koomiline tõsiasi - me olime sattunud hoopis Mahtra rappa, kus pole mingeid UFO-sid ega ajanihkeid. Aga Mait kinnitas, et kui õigesse, s.o. Kaiu rappa minna, mis on Mahtra rabast pisut eemal, siis seal toimub kõik see ja pisut enamgi, millest ma alguses rääkisin. Maidu kinnitusel ongi nii, et kui sa sinna rappa lähed ja omast arust järgmisel päeval välja tuleb, on tegelikult möödunud kolm päeva... Seega on vaja oma matkaplaanidesse kindlasti võtta see õige ehk siis Kaiu raba, sest tahaks ikka ära näha, mis seal salapärases paigas tegelikult toimub, mille kohta põhjatust Internetist leiab hulgaliselt lugemist. Guugeldage...

Peep