Meie tavaline Päike

Eile hommikul Tallinast Viljandi poole sõites kuulsin Soome YleX-ist põnevat uudist. Nimelt on Soome ja Austraalia astronoomid ühiste uuringute tulemusena jõudnud järeldusele, et Päike on täiesti tavaline täht, milliseid on universumis hulgi. Selle uurimuse järgi on Päike n.-ö. hall keskpärasus, üldsegi mitte mingi eriline ja unikaalne täht, nagu siiamaani on arvatud. Järelikult võib ka meie päikesesüsteemi laadseid moodustisi olla tuhandeid kordi rohkem ning ilmselt kehtib samasugune järeldus siis ka Maa kohta. Mis omakorda tõstab oluliselt tõenäosust, et elu - ja ilmselt siis ka intelligentene elu - ei ole sugugi mitte unikaalne ning lisaks meile on kedagi kuskil veel. Küsimus on vaid selles, et kus täpselt?

Üks soome astronoom, kes saates esines, tõsi selle kohta hea võrdluse. Kui ette kujutada, et meie täiesti tavaline Päike on üks liivatera tohutul ookeanirannal, siis järgmine samasugune tavaline päike paikneb sellest liivaterast ...40 kilomeetri kaugusele. Njah, sinna annab jõuda, eksole! Aga selle eest on neid tavalisi päikeseid palju. Neid leidub küll ja küll juba igas galaktikas, galaktikaid endid olevat selle astronoomi kinnitusel aga umbes-täpselt sama palju, kui sellel mitmekümne kilomeetri pikkusel rannal on liivateri. Et siis elu on veel ja ilmselt ta mõistuslikku elu, aga need pagana vahemaad...

Peep

Göteborgi poolik

Jooksin täna kolmas kord Göteborgi poolmaratoni. See on mu lemmik, siin on alati rõõm joosta, võib-olla selle pärast, et just siin tegin 2006. aastal oma esimene pooliku ja lisaks kõigele läks see tookord nii hästi, et seda aega pole ma siiamaani suutnud üle joosta. Et siis seekord sain ajaks 1:37:50, mis on kaks ja pool minutit kehvem tollasest esimesest jooksust, aga omakorda pea kolm minutit kiirem kui eelmisel aastal. Ja ka veidi kiirem, kui too aprillikuine poolik Berliinis. Igatahes - Göteborgi jooks oli hästi korraldatud, nagu alati. Bände tundus olevat raja serval küll vähem, kui eelmisel aastal, aga ikkagi palju, ja kesklinn oli rahvast pungil. Igal juhul on niimoodi mõnus joosta, isegi hoolimata sellest, et just kesklinna lõigul, s.o. umbes 15.-16. kilomeetril sain oma haamri kätte ja liikusin vahepeal küll lausa teosammul. Vahepeal tuli peale tunne, et kõik 40 000 jooksjat lähevad minust seal mööda, aga ilmselt see siiski nii polnud, sest kokkuvõtteks sain siiski 3726. koha. Aga miks ma oma kolme aasta tagust aega ei suutnud parandada, ei oskagi öelda. Treeninud olen ju päris kõvasti, rohkem kindlasti, kui tookord, vorm tundub ka treeninguaegade põhjal hea, aga jooksudel välja ei tule. Ilmselt on miskit peas kinni. Kas ma ei suuda end piisavalt motiveerida või kardan lihtsalt ärakukkumist ja seetõttu ei pressi nii palju kui peaks ja tegelik treenituse tase lubaks. Või on asi lihtsalt selles, et tookord pidin endale tõestama, et olen võimeline millekski selliseks, mida kunagi varem teinud polnud, nüüd aga on see asi ära tõestatud ja võib-olla on nüüd vaja endale hoopis uusi asju ära tõestada...

Terv., Peep

PS! Aga seda, miks ma selle pildi peal oma nina nii uhkelt püsti ajan, ei oska ma ütelda, seda enam, et naabrimees Ulf jooksis oma läbi aegade teiseks parima jooksu ja oli minust oma 15 minutit kiirem...