Parast taiesti magamata ood Tallinnas ja 8-tunnist lendu Helsingist Delhisse ja veel uhte magamata ood sealses lennujaamas, maandusin Kathmandus. Keskpaevane uni tuttavas Vaishali hotellis oli kosutav ja tundub, et elu hakkab jalle sisse tulema. Muidugimoista tegin nuud esimese kaigu kohe oma lemmikjuustukoogikohta, mis on taiesti alles. Nagu koik muugi. Oieti on see hammastav, et kuigi ma olin siin viimati 2005 sugisel, ei ole esmapilgul mitte midagi muutunud. Lohnad on samad ja sildid ja inimesed... Ja juustukook on sama hea. On raske utelda, mis siin on, mis sellise eriliselt monusa koduse tunde tekitab, kuigi kodust on siin koik ju nii erinev. Aga hea on siin olla ja ainuke asi, mille ule kahetsust voib tunda, on see, et siin pole minuga kaasas neid minu jaoks nii olulisi inimesi, kes - ma usun - voiks siin samamoodi ennast hasti tunda, kui mina... Aga nuud lahen ma ohtust sooma ja luban, et kirjutan homme pisut pikemalt.
Peep
2 comments:
Tore et oled elus! Aga kuidas sa netti pääsed? Seal ju pole levi?
Või kirjutasid postituse kodus valmis?
Aru ma ei saa...
Raul
Eh, olen veel Kathmandus ja siin on nett ikka veel olemas. Aga kui jouan Bhutani, siis laheb sellega ilmselt raskemaks ja magedes yleval pole muidumoista enam midagi sellist...
Post a Comment