Talvisel Naissaarel

Naissaarel elavad püsivalt Petka ja Kolja. Kolja on endine majakavaht, kes on nüüd ära koondatud ja kes mõtleb, kuidas ja kus saarel edasi elada, sest tema majake oli ju ametimajake. Petka on aga Petka, üksiti Viimsi valla poolt külavanemaks nimetatud. Kolja püüab võrkudega kala ja teeb saare paarile suvetalu omanikule abitöid. Petka joob aga enamasti viina ja kantseldab jahimehi, kes käivad saarel metssigu küttimas. Ise küttis ta ükskord metssea kirvega, enne seda oli koer sea tihedatesse põõsastesse kinni ajanud. Omavahel Kolja ja Petka päris hästi läbi ei saa, aga teineteise tegemistest teavad palju rääkida. Ja tunnevad ka huvi, et "ei tea, mis ta seal parasjagu teeb?" Saare värk ja naabrimeeste värk... Talvel on elu Naissaarel vaikne - mõni üksik puksiir satub sinna harva - jahimehi või oma suvetalu üle vaatajaid viima-tooma.

Käisin Naissaarel aasta esimesel nädalavahetusel, oma kompanjoni Marguse ja tema arstist sõbra Kaarliga. Marguse majakese soojakütmisega oli tükk tegu, kuigi Kolja oli juba paar päeva eelsoojendust teinud. Aga kolmandaks päevaks sai see juba päris soojaks. Vahepeal panime Koljaga võrke merre, võtsime neid koos kaladega välja, saagisime pisut puid, käisime Petkal külas ja tegime värskelt püütud lõhest suppi. Alguses ka matkasin pisut, sest kuidas ma siis ilma matkamata saan. Aga pärastlõunane võrkude merrelaskmine, kui Suurupi neeme taha loojub päike, on elamus. Veelgi suurem elamus on varahommikune võrkude väljavõtmine jääsupi seest. Taustaks Tallinna kohalt tõusev päike. Õhk on jäine, meri on jäine ja selle keskel väikeses paadis meie Koljaga. Taamal liigub Tallinna poole Stockholmi laev, peal kruiisitajad, kes veel öisest pidutsemisest uimaselt laevapoest viimseid oste tegemas...

Kui saarelt tagasi tulime, jäid Kolja ja Petka sinna omi saareasju ajama. Natuke kadedaks teeb see.

Peep