Neljas järvejooks jms

Nii, jooksin laupäeval ära selle aasta viimase ehk neljanda järvejooksu. Seekord siis ümber Ülemiste. Olin oma tunni ja üheteistkümne minutiga ikka seal kuskil keskpaigas ehk 464-s ja mida minust, kes ma ikka korralikult trenni teha ei saa, ikka tahta. Aga ma olen rahul, et ma kõik neli järve ära jooksin, sest seda pole ma varem teinud. Ja sarja kokkuvõttes sain ka koha keskpaika ehk 193. Mis siis edasi? Ilmselt ma sellist väga aktiivset trennitegemist, nagu ma paar aastat tagasi tegin, enam tegema ei hakka. Liigutan vaikselt, et toonus mõnus oleks ja käin ka mõned väiksemad jooksud läbi. 13. septembril on Tallinna Sügisjooks, seal lippan kümne kilomeetri distantsi, 26. septembril tahan minna Stockholmi Lidingöloppetit jooksma, aga ma suutsin registreerimsie paari päevaga maha magada ja nüüd vaatan, kas saan veel peale või mitte. Siis oktoobri alguses on Paide-Türi jooks ning see ongi selle aasta viimane. Järgmsieks kevadeks registreerisin end juba ära Göteborgi poolmaratonile, aga kas mõni täismaraton ka jutuks tuleb või mitte, see selgub kuskil kevadel, et kuidas põlved trenni teha kannatavad. Aga Järvejooksud saavad küllap ka järgmisel aastal päevakorras olema, sest neid kannatab ka suht tagasihoidliku liigutamise peale teha.

Peep

Leidlikkus

Kriisiaeg teeb inimesed leidlikuks. Kui raha on otsas, aga ikka tahaks hästi elada, peab midagi välja mõtlema. Mõni aeg tagasi oli kuskil uudis, et Ryan Air tahab lennukitesse seisukohti hakata müüma. Ma muidugi ei kujuta endale hästi ette, kuidas kuskil ookeani kohal tunde mingite rihmade otsas kõlkuda, aga teisalt, ega see oluliselt hullem ka olla saa, kui näiteks SAS-i lennukis kuskil keskel neljases rivis hirmkitsa istmevahega toolis kügeleda. Viimane kogemus liinil Chicago-Kopenhagen oli ses suhtes täiesti õõvastav ja ehkki sellest on juba neli kuud möödas, ei taha see ununeda. Et kui oleks rikas, lendaks muidugi äriklassis, aga sellega on ikka nii, et oleks mune, teeks pannakaid, aga näe, pole jahu... Et siis ilmselt tuleb ka edaspidi lennata mudaklassis ja paistab, et ega ma lendamisest ka päriselt ei pääse - septembris pean lendama Oslosse ja tagasi ning juba novembris Buenos Airesesse, kui ma oma sellesügisesele (-talvisele) mägimatkale lähen. Aga sellest edaspidi. Ning karta on, et lendamisi tuleb ette veelgi.

Aga nüüd sattusin ma oma jutuga rappa, sest tahtsin ju kirjutada inimeste leidlikkusest MASU ajal. Inspiratsiooni sain eile Viljandist, kui ühe töökaaslase arvutist juuresolevat pilti märkasin. Et selline tavaline netivahendusel leviv anonüümne teravmeelsus, mille palusin ka endale edasi saata. Juures oli veel tekst, et kui keegi tahab endale ühe krooni eest uut grilli osta, siis peab minema Prismasse. Tõesti, seal jagatakse selliseid grille juba enne kassasid ja oma kroonise saad jätte sinnasamasse järgmise grilli külge. Aga ma lisaks veel juurde, et Selverist saab neid lausa muidu, sest nemad kaotasid ju oma kärupandi mõni aeg tagasi ära. Selveri puhul on ju veel see hea pool, et grilli saab kätte lausa parkimisplatsilt, neil seal oma grillmajaksesed lausa autode vahel. Ei ole vaja kaugelt lohistada, sõidad juurde ja tõstad uue grilli autokatusele. Tõsi, süte ja liha järele peab vist ikka poodi sisse minema, aga küllap mõtlevad leidlikud ka siin midagi välja...

Jõudu nuputamast,
Peep

Jälle Lillekülas

Mul on siiamaani kolmapäevasest Eesti-Brasiilia mängust natuke vastakad emotsioonid. Ühelt poolt oli Lillekülas tegemist uskumatult vinge sündmusega, teisalt jättis legendaarne Brasiilia meeskond natuke kesise mulje. Tegelikult mitte isegi kesise, aga ma oodanuks nendelt meestelt palju ilusamat, pingevabamat ja elegantsemat mängu. Ja muidugi hoopis rohkem seda telekast aegade jooksul nii palju nähtud individuaalset meisterlikkust, seda elegantsi, mis juba aastate tagant sügavalt mällu sööbinud. Seda ma ei näinud. Nägin tehniliselt head meeskonda, aga nägin ka närvilisust, teatud laiskust ja hämmingut, et Eesti sats ei võtnudki neid vastu alt üles vaatava aupaklikkuse ja respektiga. Mulle jäi mulje, et brasse üllatas see pisut ja pani käsi laiutama ning isegi hädaldama. Oodatud kerge jalutuskäigu asemel kuskil x-riigi külaväljakul pühapäevamängijate vastu, tuli hakata end ühel hetkel päris aktiivselt liigutama. Selleks ei paistnud jalgpallimiljonäridel väga suurt eelhäälestatust olevat.

Eesti mansa jättis seevastu mulle väga hea mulje. Tegelikult on meie meeste mäng läinud viimasel ajal üha paremaks. Enam ammu ei ole pidanud Lillekülast ära minnes piinlikkust tundma. Eesti koondise mängud Türgi ja Portugaliga on olnud sellised, et meie meeste võit on jäänud vaid lõpuvormistuse taha pidama. Ka brasside vastu ei tundnud nad mingit aukartust ja seda oli mõnus vaadata. Muidugi oli klassivahe hiiglaslik ja muidugi oleks asi teistsugune olnud, kui brassid oleksid Eesti vastu endast kõik välja pannud, aga nad ei pannud ju! Ja see tegi toimunu nauditavaks ja lisas usku, et ühel päeval tuleb ka pidu meie õue pääle ehk siis Eesti saab oma võidu mõne "suure" vastu kätte. Kusjuures olgu meelde tuletatud, et korra see ongi ju juhtunud, sest Vene on ju Eestiga võrreldes suur ka jalkamaana ning see omaaegne võit nende üle ei kao kuhugi, eksole.

Peep