Varsti on üles minek

2. või 3. detsembril peaksin ma sama asja tegema, mis need mehed sellel videol siin. Ehk siis tõusma Lõuna-Ameerika kõrgeima tipu Aconcagua otsa. 6962 m ehk 22841 jalga kõrge Aconcagua on tegelikult kõige kõrgem mägi üldse, mis väljaspool Aasiat asub, aga Alar Siku hinnangu kohaselt, kes meie matka juhib ja kes teatavasti kõikide mandrite kõrgeimat punktid ära on roninud, ütleb, et see on kõige ilusam tipp üldse. Võrreldes ülejäänud kuuega. Eks näis. Mina olen ju siiamaani näinud vaid Everesti. Eemalt...

Aga ärevus on juba sees, sest 18. novembri hommikul on minek. Tallinnast Riiga, sealt Rooma, siis 14 tundi vahemaandumiseta Buenos Airesesse ja sealt bussiga terve öö Mendozasse. Ja siis 22.11 hakkame astuma... Mu ärevus väljendub selles, et unenäod on läinud juba üsna kaootiliseks ja vabad hetked vedelen Tallinna matkapoodides, et veel puuduolevat kola valida. See on tõsine töö. Iga asja peab mitu korda käes ja seljas proovima, siis analoogidega võrdlema, siis teises poes sealseid asju katsetada ning uuesti esimesse poodi tagasi minema, et meelde tuletada, kuidas sealsed asjad olid. Olen küll oma varasematel matkadel seljakoti äralennueelsel öösel täis toppinud ja siis minema pannud, aga seekod on asi kuidagi teistsugune. Ikkagi seitsme tuhande peale minek ja see nõuab juba pisut rohkem ja tõsisemat kola.

Niisiis, mul on olemas: 1) hea ja uus suur seljakott (Fjällraveni 85-liitrine), 2) tipukott (Vaude 30-liitrine), 3) Campi suletäidisega magamiskott (kuni -18C, mis on ilmselt veidi lahja ja mis tähendab, et ma pean ilmselt kohapealt ostma midagi kangemat), 4) magamiskoti naturaalsest siidist sisekott/lina, 5) isetäituv magamismatt, 6) matkajalatsid (tugevad ja sissekantud Bestardi saapakolakad), 7) Regatta äravõetava fliisiga tuulekindel jope, 8) lühikesed matkapüksid, 9) kaks paari pikki pükse, nendest üks paar võrkvoodriga, 10) HH pikk pesu, 11) tuulekindel müts, 12) õhukesed kindad, 13) paksud fliiskindad, 14) air-off kotid staffi pakkimiseks, 15) käimiskepp, 16) joogipudel, 17) priimus, 18) nuga, 19) sokid (6 paari).

Vaja on veel osta: 20) sulejope, 21) bahillid ehk säärekaitsed, et lumi saapa sisse ei läheks, 22) tuulekaitsega ja veekindel õhuke käigujakk ehk softshell, 23) villane timukamüts ehk balaklava, 24) teine paar paksemat pikka pesu (siis ehk kestan ka oma magamiskotis ära, aga seda on niikuinii vaja), 25) LED-pealamp, 26) niisked ihupuhastuslapid, 27) käimiskirka, 28) mäeprillid 100% UV kaitsega ja 90% valguskaitsega (nendega on mul parasjagu kõige suurem probleem, sest mul on neid vaja ju optiliste klaasidega), 29) sulekindad. Ja lõpuks laenutan ma koha pealt Mendozast endale 30) plastiksaapad, kus on eraldi pehme ja külmakindel sisesaabas, et mitte varvastest ilma jääda ja 30) kassid ehk saabaste alla kinnitatavad ogadega tallad, et jää peal püsti jääda.

Nii, 30+ ühikut asju, mis peavad ära mahtuma kahte seljakotti, kusjuures see suur ei tohi olla eriti üle 20 kilo, sest muidu on Rooma lendamisel jama. Aga noh, muidugi saab ülekilode eest juurde ka maksta, teine asi on aga, et ega hiigelpalju ei taha ka seljas tassida. Mingid tabletid-kreemid-salvid-plaastrid-värgid tuleb ju ka veel kaasa võtta ning paar raamatut, et lennujaamades ja telgis ilmavangis olles lolliks ei läheks. Telke on meil 8 inimese peale kaks ja need tuleb ka veel kuidagi ära jagada ja oma kotti lisada. Ja muidugi fotokad! Kaks tükki: suur filmikas kahe objektiiviga ja väike digikas. Oeh... Midagi on kindlasti veel meelest maas, aga õnneks on veidi aega...

Peep

Perspektiivid

Mulle on Tallinna läheduses asuvad saared ikka meeldinud. Prangli, Aegna, Naissaare on siinsamas käeulatuses, aga ometi üllatavalt eraldatud ja oma rütmis kulgevad. Neist on muidugi Naissaare uhkeim ja teistest enam omapäi. Pranglile pääseb iga päev postipaadiga, Aegnal kohtab suvel hulgaliselt pea kaotanud teismelisi ja muud linnarahvast, aga just Naissaare on tänu Viimsi valla ja keskkonnaministeeriumi saamatusele säilitanud oma puutumatuse. Sügisene ja talvine saar on veel eriti suurest maast äralõigatud. Kolja ja Petka askeldavad seal oma igapäevaelu, lisaks neile veel hunnik metssigu ja rebaseid, lambaid ja muid väiksemaid pudulojuseid.

Karta muidugi on, et igaveseks see nii ei jää. Liiga lähedal suurele linnale ja liiga hea, et selliseks jääda. Helsingi ümbruses ja mujal Soome saaristos on sellised paigad ammu ära tsiviliseeritud. Küllap see on ka Naissaare perspektiiv. Õnneks tuli MASU ja lükkas selle kõik määramatusse tulevikku. Ja õnneks on Margusel seal talu ning oma laev, millega saarele sõita, sest regulaarset püsiühendust ei ole oma- ega muud valitsused siiamaani suudetud ju korraldada. Aga mis iganes Naissaare perspektiiv on, tundub sellega aega minevat. Seniks aga mõned teistsugused perspektiivid, mis mulle sel nädalavahetusel seal objektiivi ette jäid...

Peep

Aulipoja päästmine

Eile hommikul, kui me läksime Margusega Naissaare põhjatipust merest võrke välja võtma, leidsime sealt ühe hädasoleva aulipoja. Ta lollike oli võrkudesse takerdunud ja ennast põhjalikult sisse mässinud. Proovisin teada sealsamas paadis lahti päästa, aga see ei õnnestnud. Tõime auli koos võrkudega kaldale ja sõitsime Kolja juurde majakale. Kolja, vana ja kogenud saareelanik ja kalamees, harutas auli üsna kiiresti võrgust lahti. Lind lasi sellel kõigel rahulikult toimuda. Alles siis, kui ta mu peos oli ja ma tagasi mere äärde sammusin, muutus ta rahutuks. Ju arvas, et kui juba ahistavaid silmuseid tema ümber ei ole, siis miks ma tal minna ei lase. Ma siiski viisin ta päris mere äärde välja ja lasin alles seal ta vette. Tüüp heitis mu poole tänuliku pilgu ja ujus minema. Kolja koer Charlie arvas veel, et äkki on lind talle mõeldud ning tormas aulile järgi, aga linnuke oli õnneks kiirem. Ta sukeldus vee alla ja ilmus pinnale alles mitu meetrit eemal. Charlie jäi segaduses linnule järele vaatama. Aul soputas vee peal oma tiibu, kohendas sabasulgi ja ujus siis rahulikult ning minu meelest üsna rõõmsameelselt Soome poole...

Selline lugu siis seekordsel Naissaare-käigul. Kala saime ikka ka. Lõhet küll polnud, aga lisaks tollele noorele aulile võtsime võrkudest välja 12 lesta. Üllatavalt prisked, arvestades, et on juba üsna hiline sügis. Aga Naissaarel oli mõnus, nagu alati. Pühapäevaõhtune vein Marguse majakeses pliidiahjus tehtud kartulivormi kõrvale, küünlavalgel peetud meestejutud, pimedas rannas tuule ja lainete kuulamine - see kõik on asi, mida mittenautida pole võimalik. Ma saan aru küll, miks ta seda asja sel saare peal endale kõik need viimased aastad ehitanud on. Vaikus ja loodus ja kõigest segavast eemaletõmbumine täidab hinge mingisuguse lihtsa rahuga. Tahakski nii, et lähed õhtul paadiga merele, paned võrgud sisse, kütad ahju, hommikul võtad võrgud välja, teed sellest, mida meri annab, endale miskit süüa, askeldad oma lõppematuid ja nii tavalisi askeldusi, milleta sa sellises kohas elades ei saa, ja tunned elust ning olemisest lihtsat mõnu. Stressivabalt. Vist hakkame vanaks saama...

Peep