Tipust veel

Eilse lakoonilise tipujutu lisanduseks mõned sõnad veel: ma pean ütlema, et eelarvamus, mille kohaselt väide "Sikk mäel, ilm täiesti nahkas" on absoluutne tõde, ei vasta tõele. Seekordne Kazbek pööras kujunema hakkavad väärkujutelmad pea peale. Tuleb välja, et Sikk ei ole teps mitte see kurja juur, mis/kes ei lase mäele ega ka mina mitte. Muidu me poleks ju koos nüüd Kazbeki tippu saanud. Ehk siis koos Sikuga on võimalik isegi ilma üle mängida ja üles jõuda. Mis on hea teadmine, eksole. Sest suured mäed on ikkka veel ootel.

Aga meie tipupäev oli fantastiline küll. Ilm oli selline, millest on raske unistada. Pilvitu, tuuletu, soe, pisikese miinusega. Tipust avanes vaade 360 kraadi, Elbruseni välja. Meiega platoolt ühinenud Kanada paariga koos oli meil 10-liikmeline köiskond, mis töötas perfektselt kuni tipuni ja sealt alla tagasi. Kellelgi mingeid probleeme ei olnud ja kojujõudmine oli kiire, hoolimata vahepeal langevatest uitkividest ja vastikust moreeninõlvast, millest laskumine on üks maailma vastikumatest tegemistest igaljuhul.

Ja nüüd oleme me tagasi all Kazbegi külas, ekspeditsioon on läbi, kõht on täis ja osa meist on isegi juba dušši all käinud. Naised peamiselt. Meie siin ootame oma järjekorda, limpsime kohalikku punast koduveini ja arvame, et mägironimine on üks ütlemata hea tegevus.

Peep

Sent from my iPhone