Minu nõrkus sadamate, mere ja meres leiduva vastu on ilmselt teada. Barcelonas sain ma oma merearmastuse kihku kõvasti rahuldatud. Tegin laupäeval pika, 20-kildise jooksu mööda rannapromenaadi. Ma lihtsalt ei suutnud varem lõpetada ja tagasi pöörata, sest see oli nii mõnus. Päike paistis ühegi pilveta taevas, sooja oli umbes 16-18 kraadi päikese käes, Vahemeri virutas kaldaliivale vägevaid lainemürakaid, mille otsas ootasid parves veelgi võimsamaid kümned lainelaudurid. Isegi kolm-neli hulljulget ujujat hakkas silma, mille peale ma katsusin ka vee järgi. Suht ujutav tundus – selline suvelõpu või sageli ka Jaanipäevane meie meri. Aga et ma olin seal oma jooksuriietega, siis jäi minust novembrikuine Vahemeres ujumine siiski ära. Rannateel kohtasin küll jooksjaid, küll rattaga sõitjaid, lapseemasid ja end soojendama tulnud kodutuid. Silma hakkasid promeneerivad vanahärrasid, kes paistsid äraütlemata atraktiivsed oma hallide piinlikult viigitud pükste, musta pintsakute, valgete triiksärkidega ja kõige lõpuks säravpunase rusikasuuruse sõlmega lipsuga. Nii nad seal jalutasid, soliidselt mõõdetud sammuga ja kõigest oli kaugele näha, kui rahulolevad nad oma elu ning ümbritsevaga on. Ja kuigi rannal on välja pandud koerakeelumärgid, oli igat masti pluutosid üsna palju ringi tuiskamas – keegi neid pahaks ei tundunud panevad, samamoodi tolerantsed olid penid ise kahejalgsete suhtes. Tuulevarjulistes kohtades vedeles üksikuid päevitajaid, muuli peal püüdsid mehed kala, ühel kaasas kaks mustavalgekirjut kassi – väikesed kellukesed kaelas – truult saaki ootamas, taamal avamerel purjekad seilamas… Idüll, kas pole?
Pärastlõunal kondasin Barcelona turul, mis ei ole ei põhjamaiselt poodlik ega ka idamaiselt räpane ning lärmakas. See on selline vahepealne. Just paras, kus võib vabalt paar tundi veeta erinevaid puuvilju ja värskelt pressitud mahlasegusid maitstes. Ja muidugi lõputuid kalalette uudistades, kus võis näha küll kõiki tuntud ja tundmatuid mereelukaid. Igatsugu koorikloomade valik on lõputu – karbid alates väikese näpuotsa suurustest ja lõpetades hiiglaslike homaaridega. Ma ei kujuta küll ette, mida neist kõige pisematest tehakse või kuidas neid süüakse. Ega neid ometi ei krõbistata koos kooriku endaga? Ilmselt mitte, aga kuidas need siis ära kooritakse? Nende maitse kohta pole ka mul aimu, kuigi ma üritasin Barcelonas toituda ainult mereelukatest – lihtsalt neid kõige pisemaid ei pakutud kuskil… Ja kalu leidus turul samamoodi kõige pisematest – meie kilusid meenutavatest jubinatest - kuni suurte tuuni- ja mõõkkala käntsakateni välja. Kaheksajalad ja seepiad ning kalmaarid veel seal vahepeal. Enamus mereandidest olid mõistagi värsked – krevetid, krabid, homaarid ja muud nende sugulased liigutasid oma vuntse ja kalu roogiti ostjale käigupealt. Mõned müüjad pakkusid siiski ka soolatud ja õli sees ligunevaid kalatükke, aga põhikraam tundus olevat ikka mõni tund tagasi otse merest välja toodud. Igatahes tekitas kogu see vaatepilt minus küsimuse, et millega oleme meie ära teeninud karistuse, et oleme ilmale tulnud ja elame kohas, kus igasuguste selliste mõnusate ja ülimaitsvate ning paksuks mittetegevate olluste asemel on inimese peatoiduseks seapekk hapukapsastega ja lisaks kõigele pole pool aastat ka päikest näha?!Aga sinna kuulsasse katedraali, mida mitusada aastat muudkui ehitatakse ja mille valmissaamine veel mägede taga on, ma ei jõudnudkil. Lihtsalt see on linna sees ja merest eemal. Ja ooperisse ning ühelegi kontserdile ka mitte. Küll aga mitmesse kõrtsi, mis on täis suitsetavaid kundesid, kuigi minu meelest keelas ju ka Hispaania juba mõnda aega tagasi avaliku suitsetamise. Osadel kõrtsidel on seal lihtsalt märgid uste peal, kus rohelise ringi sees on sigarett, mis siis tähendab, et andke aga tuld! Igatahes suitsetajad – teil on veel Euroopas mõni koht, kus meiesugused on sunnitud käima tänaval värsket hapnikusõõmu võtmas, et siis tagasi suitsuahju sisemusse oma veinikannu äärde tungida…
Peep
