29.10.07

Buffalost Niagara Fallsi. Joostes...


3 tundi, 50 minutit ja 30 sekundit kulus mul elu teise maratoni läbimiseks. Ligemale 11 minutiga parandasin oma isiklikku tippmarki ja kui ma enne arvasin, et ilmselt jääb see maraton mul viimaseks, siis täna, 20 tundi pärast jooksu, ma enam nii ei mõtle. Ma usun, et jooksen veel, sest see on ikka päris suur kaif, kui sa pärast kopikatega 42 kilomeetri läbimist finišijoone ületad ja aru saad, et see asi on jälle tehtud. See teadmine, et sa oled võimeline oma keha ja vaimu sellisel kombel kontrollima, et sa suudad kõik maratonidistantsil paratamatult ette tulevad valud ja vaevad ületada, et sa saad hakkama asjadega, millest sa kunagi varem isegi mõtelda pole julgenud, annab ikka päris vägeva laksu edaspidisteks toimetamisteks.

Maratoni start oli New Yorgi osariigis Buffalos kell 10. Juba seitsmest väljusid kollased koolibussid jooksjatega Niagara Fallsist. USA piiri peal Fort Erie's kontrolliti passe-viisasid, ma olin eelmisel õhtul juba üle silla Niagara Ameerika poole peale jalutanud ja oma viisa ära registreerinud (selleks tuleb anda sõrmejäljed, lasta end pildistada ja kogu selle asja eest 6 dollarit maksta), seega minul mingit probleemi ei olnud, küll oli aga meie bussis üks suht umbkeelne japs - muuseas viimane inimene, kes meie bussi mahtus -, kel see protseduur tegemata, mille pärast me kõik ülejäänud pidime bussis lihtsalt mingi 40 mintsi niisama istuma ja ootama, ja mis pisema põiemahuga kodanikud lõpuks pisut ärevaks muutis. Aga kõik olid sõbralikud ja kui siis japs pärast oma asjaõiendusi bussi tuli ja kenasti "leidis änd jentelmen, ai äm veli solli" ütles, sai ta aplausi osaliseks ja meie buss jätkas politseieskordi saatel stardipaika. Poolteist tundi kuni stardini oli jooksjate käsutuses Buffalo muuseum, kus Henry Matisse'i ja teiste kuulsate poolt aegu tagasi maalitud piltide all istusid, lebasid, venitasid, tukkusid, jutustasid või kreemitasid oma jalgu sajad veel väga optimistlikud inimesed, kellest paljud ei olnud mõne tunni pärast enam üldsegi nii rõõmsate nägudega.

Aga siis sai kell 10. Mõni minut enne seda laulis üks pisut kesise viisipidamisega tädi ette hümnid - Kanada ja USA oma, kusjuures eridi viimane läks vahepeal suht metsa - ja kõlas stradipauk. Hakkasin rahulikult minema, just nii, nagu Meelis mulle ette kirjutas - umbes 5:20-ga kilomeeter. Tundus, et minust lähevad mööda absoluutselt kõik inimesed. Kontrollisin korda viis oma kella, et kas ma äkki liiga aeglaselt ei alusta: pole ju võimalik, et kõik sellise tempoga alusatades lõppu jõuavad. Kell näitas õigust ja mina jätkasin samamoodi rahulikult. Enesetunne oli suurepärane, ilm ilus, päikeseline ja umbes 10 kraadi. 5 kilomeetrit joostud ja ma möödusin esimesest inimesest, kes minust stardis ilge hooga mööda oli kimanud. Ta seisis tee ääres ja sirutas oma krampis säärelihaseid. "Niinii," mõtlesin ja leidsin, et minu tempo on ikka oluliselt mõistlikum. 6. kilomeetril jõin esimese topsi spordijooki ja jätkasin ikka ühesuguse tempoga. Umbes 8. kilomeetril, vahetult enne USA-d ja Kanadat ühendavat silda, lobisesime pisut ühe ameeriklase ja kanadalannaga, kes mõlemad plaanisid joosta samamoodi umbes 3:45-ga. Ameeriklasel pidi olema veel mingi eestlasest sõber ja ta arvas, et me pidime üldse kenad inimesed olema. Mina lisasin, et eriti muidugi need, kes jooksevad.

10. kilomeeter ja teine joogipunkt, ja juba Kanadas. Saan kätte esimese Kanada diabeetikute tiimi särki kandva tüübi, kes minust 2. kilomeetril mööda oli vuhisenud. Minust omakorda läheb mööda üks pisike japs, kes kannab leopardimustrilisi pükse ja kollast punase päiksesemärgiga peapaela. 15. kilomeeter ja ma ampsasin ära esimese kolmest energiageelist. Tee ääres joogipunktides näeb igasugust lahedat rahvast - küll on seal halloweeni kostüümides koolilapsi, kohalikke tuletõrjujaid täies mundriss, kes oma kaaslasele ergutusi hüüavad, küll Harley-klubi rahvast nahas ja metallis, naised nõidadeks kostümeeritud. Japs jookseb minu ees, ta on värviline ja ei kao silmist, rahvas elab talle eriti kaasa. Tuul, mis eelmisel õhtul oli lausa noore tormi mõõtu, on üleelatav - mitte liiga tugev ja põhiliselt küljelt. 21,1 km - pool maad läbitud, aeg 1:52:30, väsimust pole, põlved ei valuta, neid, kes must alguses mööda kimasid, tuleb pisitasa üha rohkem selg ees vastu. 25. kilomeeter - teine energiageel, japsile olen uuesti kõrvale jõudnud, lähen temast mööda, ameeriklast ja kanadalannat, kellega enne silda lobisesime, pole enam tükk aega näha olnud. 30. kilomeeter - kõik ok!, tempos ikka sama, väsimust pole, põlved ei valuta, elu tundub ilus, arvan, et saan oma 3:45-e kätte. 33. kilomeeter - ilm keerab järsku täitsa ära. Juba veidi aega tagasi läks pilve ja tuul läks päris valjuks. Aga, mis kõige hullem, nüüd hakkab see puhuma otse silma. Samm muutub raskeks, keskmine kiirus langeb joonelt 5:30-ne peale. Mõned jooksjad hakkavad üle hulga aja taas minust mööduma - kõik sellised pisemad, lühemate jalgadega, kellel ilmselt tuulest kergem läbi murda - või vähemalt nii ma arvan. Mina möödun ka päris mitmest inimesest, kes samamoodi pikemad vibalikud. 35. kilomeeter - neelan viimase energiageeli. Tundus, et aitas õige pisut, aga mitte kauaks. Üha rohkem rühin mööda inimestest, kes on tuulele ja kilomeetritele alla andnud ning jooksult üle kõnnile läinud. Jõuan järgi esimestele poolmaratoni distantsi jooksjatele, kes tegelikult ka kõnnivad. Sisendan endale, et järgi on jäänud vähem, kui üks 7-kildine Veskimöldre ring... 40. kilomeeter - keskmine tempo on kuskil 5:40-5:50-ne juures. Niagara joalt kerkiv tossu- (loe: udu) sammas paistab. Minus seda tossu väga palju enam järel pole... 41. kilomeeter - õnneks puude vahel ja varjus, tuult enam pole, lõpp on käeulatuses, tõstan tempot nii palju, kui veel kuskilt - kurat seda teab, kust - tuleb. Finiš paistab. Inimesed ergutavad. Plaksutavad. Hüüavad mingeid fraase. Valjuhääldist kostab: "and... piip kiila!" Mõtlen endamisi: "That's me!", ja vajutan kella kinni: 3:50:30 ja 42,46 km ja 315. koht 900 lõpetaja hulgas.

Nojah, siis edasi oli juba lihtne: medal pandi kaela, termokile ümber ja nägin ka Oskarit, kes mind üle aia tervitas. Kõikusin tema juurde ja üritasin teda suht eufooriliselt emmata. Vastureaktsioon oli tüüpiliselt teismelilik: "Kuule isa, katsu olla... Pealegi: su riided haisevad higi järgi ja üleüldse..." Nojah, eks see vist vastas tõele. Seekord siis selline jooks...

Peep

* Pilt, mida minust ilmselt väga sageli teha ei saa. Oleme Oskariga hilisel lõuna või varajasel õhtusöögil ja ma tõepoolest lubasin endale tervelt kaks õlut. Njah - nii see algab...

2 comments:

Anonymous said...

Tore... lõpuks ometi midagi asjalikku - pean silmas muidugi sissekande viimast lõiku. Kas aga sellest arusaamiseks on vaja üle 3h50' joosta...? Aga nagu juuresolevatelt piltidelt näha, oli asi seda väärt.

Loodame siin sita-tatises Eestis, et saad mahti ka W-Ontario doktorandi juurest läbi hüpata ja meie tervitusi sinna pisikesse, kesklinnata (nagu ma teada olen nüüdseks saanud) Londonisse saata. Või võtsid pika (ja näonahka vanandava) lennureisi vaid jooksmise pärast ette?

Anonymous said...

Tere,
vapustav kirjeldus, no kuidas sa küll nii suudad. Juba sinu kirjeldust lugedes, tekib endal selline jooksja tunne, et olen sul taga ja näen ka seda japsi. Nii naljakas tunne, kohe närvi lähen ja pulss tõuseb nagu jookseksin ka.Igaljuhul uskumatu tüüp oled sa!!Ootame teid tagasi ikka!merikesy