Lastest ja koolist

Bhutanis on kohustuslik kooliharidus lastele vanuses 8-10. Edasi tuleb teha eksamid ja tulemuste põhjal otsustatakse, kes jätkavad koolis ja kes hakkavad vanemaid talutöödel abistama. Kui põhikool läbi, siis jälle eksamid ning uus valik. Ja nii kuni ülikoolini välja. Erinevalt paljudest teistest selle kandi riikidest, on kogu õppimine tasuta, kõige tublimad saadetakse riigi kulu ja kirjadega välismaa, peamiselt India ülikoolidesse. Paistab, et koolide tase on isegi kaugetes mägikülades päris hea. Vähemalt see, mis puudutab keeleõpet. Ka kaks aastat koolis käinud jõnglased räägivad üllatavalt head inglise keelt, seda kogesin ma meie kõige noorema, 11-aastase hobuseajaja peal, sellesama, kes siin pildil on, kes tegi on kaks aastat läbi, sai head eksamitulemused, aga kolmandal aastal, kui kool algas, võttis oma võileivakarbi ja läks kooli asemel metsa uitama. Ta nimelt arvas, et ega see kooliskäimine mingi õige asi pole ja ütles, et tema tahab hoopis loomaajaja olla. Nii ta siis meiega kaasa matkaski, vanema vennaga kahekesi, tegi tööd ja sai palka ning oma matkaosa lõpuks (me nimelt vahetasime poole pealt loomi ja ajajaid) ka 40 dollarit jootraha. Ma küll talle rääkisin, et koolikäimine on ikka üsna kasulik tegevus ja lõpuks ta mulle isegi lubas, et võib-olla ta siiski läheb kooli tagasi, aga omal vilasid silmad ringi, nagu Nukitsamehel.

Aga lapsed on Bhutanis jube suhtlemisaltid ja pidistamishimulised. Nad võivad sulle kümme minutit jutti poseerida, naeratus näol ja ainuke, mida nad vastutasuks tahavad saada, on näha digikaamera displei peal seda, kuidas nad välja näevad. Minu suhtes pidid nad pettumusi üle elama, sest mina kasutasin filmikaamerat. Aga ei sest miskit, rõõmsad olid nad ikka ja ei mingit raha, kommi või pliiatsite mangumist, mis näiteks Nepaalis nii tavaline on. Ja see, et nad sellised kriimud ja tatised on, kuulub seal asja juurde, sest üleval mägedes on ju kliima karm, külmad tuuled vahelduvad kõrvetava päiksega ja erinevalt põhjamaisest matkajast ei tea nemad ju UV faktor 50-st midagi. Ja majades ei ole neid sealjuures selliseid meile tuttavaid soojust akumuleerivaid kiviahjusid, vaid keset maja on tavaliselt üks väike raudahi, mis annab sooja umbes 50 cm raadiuses ja ainult siis, kui seal all midagi parasjagu põleb. Seega on neil ka toas parasjagu hundilaut, mis sunnib neid magama jakivillast tekkide hunniku all. Ja peal ka, sest voodeid neil ei ole ja kogu elu käib põrandal.

Ahjaa - kui meie lastel on pikk suvevaheaeg, siis neil on samasugune talvevaheaeg, mis paljudes mägikülades kestab novembrist aprilli lõpuni, sest siis ei pääse üle lummemattunud kurude lihtsalt nendesse küladesse, kus kool on. Linnades on talvevaheaeg pisut lühem, ainult nii kaks ja pool kuud jutti. Aga see-eest suved on lastel sisustatud. Siis nendel, kes oma eksamid hästi on teinud ja ikka ka koolis käia tahavad. Mungaõpilastega on teine lugu - nemad peavad kloostris olema ja õppima kogu aeg, kusjuures noviitsiaeg kestab neil ei vähem ega rohkem kui 25 aastat. Ja alles siis saab sinust täieõiguslik munk.

Peep