Väike maailm

Et maailm on väike, veendusin taas oma viimasel õhtul Bhutani pealinna Thimpu ühes mõnusas baaris. Lauas, kus ma oma kahe matkakaaslasega istusin, oli paar vaba kohta, ja ühel hetkel tulid ning istusid sinna kolm eurooplast. Vahetasime ühega neist paar triviaalset viisakusväljendit, et kes ja kust, kuni selgus, et ta elab juba viis aastat Thimpus. See oli juba huvitav, ja kui ta ütles, et on Austriast, läks jutt edasi, sest mina teadsin ka üht austerlast, kes mõned aastad tagasi tegutses alguses turismiäris Nepaalis, aga hiljem Bhutanis. Rääkisin siis sellest mehest ja küsisin, et kas ta on kuulnud oma kaasmaalasest, kes töötas Bhutani kuninga turisminõunikuna, ja kes sai hakkama sellise hullu tembuga, et sõitis Viinist autoga Bhutani, läbides oma teel Türgi, Iraagi, Iraani, Afganistani, Pakistani ja India. Selle peale vaatas see naine mind väga suurte silmadega, vaikis hetke ja ütles, et jah, ta teab seda meest, see on tema isa, ja küsis, et kust mina teda tean. Ta lisas veel, et isa läbis sama tee ka teistpidi, ja et selliseid reise tegi ta mitu. Siis ma pidin rääkima sellest, et ma olin kunagi ühe meesteklubi liige, kusjuures tema isa kuulus samasse klubisse Austrias, jne.

Ühesõnaga, kolme minuti jooksul selles juhuslikus Thimpu baaris leidsin inimese, kelle isa ma teadsin. Imelik on seejuures see, et kõik see ei üllatanud mind sel hetkel miskipärast üldse. See tundus kuidagi nii loomulik, aga mu matkakaaslased vaatasid küll toimunut väga suurte silmadega pealt. Nüüd tagantjärele tundub see suhteliselt põgus ja väga juhuslik kohtumine siiski üksjagu kummaline. Nojah, ma olen ju lugenud, et iga mistahes kaks inimest maailmas leiavad ühise tuttava keskmiselt kuuenda inimese kaudu, aga see, et ma Martini - nii oli tolle hullu austerlase nimi - tütrega niimoodi juhuslikult Bhutanis kohtun, oli siiski omajagu imelik. Eriti veel see, kuidas me oma jutuga praktiliselt kohe tema isani jõudsime. Kogu selle loo juures on muidugi ka ebameeldiv pool. Nimelt teatas Martini tütar Sofia mu palvele oma isa tervitada, et kahjuks pole see võimalik. Nimelt oli tema isa eelmisel aastal ootamatult siitilmast lahkunud. Ja kuigi ma ise polnud kunagi Martiniga kohtunud, teadsin ma meie ühiste tuttavate kaudu temast päris palju, nii et see uudis puudutas mind kuidagi vägagi isiklikult.

Peep

PS! Mu matkapildid on ikka veel ilmutuses, ma pole neile järele jõudnud minna, sest olen pärast tagasitulekut kõik päevad lennus olnud. Ja esmaspäeval lendan jälle, seekord Tartusse. Et siis uue nädala keskpaiku loodan mõned pildid siia üles riputada ja nende juurde veel matkajutte ka rääkida. Aga see siin on üks pilt mu eelmiselt, kolme aasta tagusest Bhutani-matkalt.