(Bluesi)klubielu

Vahepeal laekus Chicagosse perekond Siimutid, mis on ju igavesti tore. Käisime kohe järgmisel õhtul nendega Chicago (bluesi)klubieluga tutvumas. Leidsin netist koha, millele antud hinnangud olid väga head ja kus esmaspäeva õhtul võõrustas keegi Jimmy Burns jammijaid. Koha ise leidsime päris juhuslikult, sest mingeid suuri ja vilkuvaid silte seal pole. Õieti hakkas Merikesel külm ning ta tahtis enne klubi leidmist kuhugi suvalisse kohta sisse astuda, et üks soojendav tsutsakas teha. Ja äkki olimegi õiges kohas...

No ei andnud Buddy Guy's Legends, nii on selle klubi nimi, meie mõistes korraliku koha mõõtu välja. Vanas, sisseelatud ja mõnusalt räämas ning kulunud klubis, mille Eesti tervisekaitse jalamaid kinni paneks, on väike lava, umbes kolmkümmend lauda nende ees, baar niikuinii ja hunnik piljardilaudu. Ning seintel ohtralt nende meeste allkirjade ja tervitustega pilte, kes selles klubis kunagi üles astunud on. Teiste seas vana Muddy Waters ise, Eric Clapton, Bob Dylan ja kes kõik veel.

Aga Jimmy Burns, mõnusalt käheda naeru ja hea jutuga vana must mees, oli väga hea. Nagu te ka sellelt Youtube'i klipilt, mille ma siia riputasin, kuulata võite. Mees on esinenud igal pool USA-s, aga ka Jaapanis, Pariisis, Londonis, Skandinaavias ning ka Riias. Ta tinutas lugude vahepeal mõnusalt konjakit ja tuletas meelde aegu 50 aastat tagasi, mille kohta ta ütles, et isegi ei mäleta enam, mis siis tegelikult juhtus. Ja laulis, mängis kitarri ning suupilli, nagu Jumal ja nagu oleks tema ees tuhandepealine publik. Ning seda kõike kindlasti vähem kui sajale inimesele, kellest igaüks oli lunastanud kõigest 10-dollarise pileti.

Kui vana Burns lõpetas, kutsus ta lavale jammijad, keda astus üles kokku kolm koosseisu. Uskumatuid pillikäsitsusi sai nautida ja ühe laulja suhtes oli hirm, et see annab kohe otsad - nii ekspressiivne oli tema ülesastumine. Ja bluesid, üks vägem kui teine, ei jätnud küll hetkekski tunnet, et äkki aitab või et hakkaks ära koju minema. Sattusin kunagi aastaid tagasi, kui oli veel Vene aeg ja ma esimest korda Ameerikas ning New Yorgis, ühte sealsesse bluesiklubisse. See jättis toona minu sisse emotsiooni, mis kõik need aastad alles olnud ja millele selles vallas pole konkurentsi leidunud. Nüüd lõpuks tekkis võrdlusmoment.

Aga neid klubisid on siin ju palju. Nagu nurga peal kodukõrtsis üks kohalik ütles, et pole see Buddy's place nii kuum koht midagi. Olevat paremaid...

Peep

Obama 787 miljardit

Just äsja kandsid siin kõik uudistekanalid üle president Obama USA majanduse stimuleerimise kava allakirjutamise. Õigemini sellele järgnenud avalduse Denverist, Coloradost. Show oli vägev - asja juhatas sisse Colorado kuberner, kes kiitis oma osariiki taastuvenergeetika kasutamise eest ja tänas presidenti, siis sai sõna asepresident Biden, kes rääkis, kui vinge asjaga on tegemist, kes tänas presidenti ja kes andis omakorda sõna ühele kohalikule kutile Blake Jonesile, kes on Namaste Solar Electric CEO, kes tänas presidenti, ja kes ütles, et abipakett annab konkreetselt tema firmale, mis toodab päikesepatareisid ja muud rohelise energeetika värki, väga palju abi, aga ka sellele tööstusharule tervikuna ning ka USA-le ja kogu maailmale. Ja siis tema andis sõna omakorda Obamale, kes suurte hõisetega vastu võeti ja kes omakorda kõiki tänas...

Kui aga see show pool kõrvale jätta, siis tegelikult mind Obama kõne ja kava tervikuna üllatas. Ja üllatas meeldivalt, sest kui eelnevalt oli peamiselt räägitud sellest, kuidas selle kavaga aidatakse töötatöölisi, kes hakkavad maanteid ja sildu parandama, mis on ju USA-s nii head, ja neid inimesi, kes ei jõua oma majalaenusid tagasi maksta, siis nüüd oli vähemalt selle esitluse põhirõhk selgelt uute ja eelkõige keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamisele pandud. Sellest andis tegelikult juba märku ka seesama Namaste Solari venna esinemine.

Ühesõnaga - sellest 787 miljardist dollarist läheb minu arusaamist pidi põhiosa just arendusega seotud ettevõtluse toetamiseks. Obama märkis näiteks ära, et kui rohelist energeetikat toodetakse teatud paikades juba väga palju, siis kogu ülekandesüsteem pärineb Edissoni aegadest, mis on ju tõsi. Ja igaüks saab aru, et seesama alumiiniumtraate pidi elektri edastastamise süsteem on seotud tohutute kadudega, see on ebakindel jne. Veel ütles ta, et oma "rohelise" energeetika arendamisega kasvab oluliselt riigi toorainesõltumatus ja sellega paraneb kogu julgeolek. Eraldi mainis Obama, et USA transpordisüsteem on ajast ja arust, kasvõi Euroopa ja Jaapani keskkonnasõbralike, väga kiirete ja täpsete rongidega võrreldes. Ja et selle süsteemi ülesehitamine annab tööd väga paljudele tee- ja sillaehitajatele. No ja siis oli juttu sellest, et selle plaani abil kavatsetakse parandada USA tervishoiusüsteemi, mis on Euroopaga võrreldes ju jälle ajast ja arust (kogu see nende õnnetu ravikindlustussüsteem), ja mis nüüd kavatsetakse ära arvutiseerida (sic!) ning jätkub veel ka haridusele, mis on ju kõige selle uue tehnoloogia alus.

Ühesõnaga, asi tundub üsna palju parem, kui esialgu tundus, aga ühest olulisest asjast vaikisid nii Obama kui kõik ülejäänud kõnelejad ja mida ka ainult üks kommentaator vilksamisi mainis. Ja see on see teema, et kust see raha võetakse. Tegelikult on ju just siin point, sest USA-l seda raha lihtsalt kuskilt salakambrist võtta ei ole. Mis juhtub, on see, et taas lastakse välja tohutu kogus riigi võlakirju, mille eest trükitakse juurde uut raha, ja mis tuleb kunagi määramatus tulevikus kellegi poolt tagasi maksta. USA välisvõlg on niigi hiiglaslik, maailma suurim, ulatudes kuskil 13 triljoni dollarini (see on 18 nulli, eksole) ja kui võtta juurde ka üksikisikute kohutused, siis on see USA sisevõlg hinnanguliselt isegi 59 triljonit dollarit. See uus abipakett suurendab aastast välisvõlga pea kolm korda ja see tähenmab seda, et iga usalase jaoks tähenab abipakett peaaegu 3000-dollarist virtuaalset lisakohustust.

Need on nii karmid numbri, et vahepeal tõrgub mõistus neid haaramast. Ja see sunnib mind mõtlema sellele, et selline rahapoliitiline süsteem ei saa lihtsalt olla elujõuline. See lihtsalt peab pikas perspektiivis kokku kukkuma ja asenduma mingi uue (vana - kullapõhise???) valuutasüsteemiga. Mida see aga endaga kaasa tooks, ei taha ma mitte isegi mõtelda mitte. Või sünnib sellest kõigest tõesti mingi täiesti uus tehnoloogia, mis toodab energiat praktiliselt tasuta ja mittemillestki ja mis toob inimkonna õuele tõelise õnne... Heh...

Peep

Kevad

Üllatus-üllatus, aga eile saabus Chicagosse kevad. Ühe ööga läks uskumatult soojaks - eile päeval oli siin juba +13C, päike paistis ja seesama ilge tuul, mis veel üleeile sundis toas istuma ja väljas olles salli ümber kõrvade mässima nagu Wehrmachti sõduril Stalingradi all, oli muutunud soojaks ja mõnusaks. Selliseks, mis sundis jopehõlmu lahti hoidma ja nägu silmi kissitades päikese poole pöörama. Ja mis tähendab ju seda, et lähipäevil tuleb teha üks poereha, sest näiteks minul on küll kaasas ainult paks jope ja mantel ja kui nii edasi, siis ei ole selliste riietega siin miskit mõistlikku peale hakata. Aga paljalt särgiväel või kampsuniga ka ei kannata ringi töllerdada, kuigi selliseid tüüpe kohtas sellel esimesel keavdepäeval tänavatel küllaga.

Ja muidugi tegi see tuul ja öine vihm äkilise lõpu lumele, nii et meie pargitee, mis suure autotee alt läbi läheb, oli läbimatu põlvekõrguse vee tõttu.

Nii ma siis Magdaga eile parki ei saanudki, sest paati meil ju polnud, ja selle asemel läksime järve äärde. Olime seal käinud ka paar päeva varem, mis oli karm elamus, sest me olime sunnitud ukerdama libedate jääkamakate vahel, milles päris veepiiril lained üle lõid. Ja vana silla postid vees olid kui uhked klaas-skulptuurid, igaüks isemoodi, mis jäätükkide vahelt üles kõrgusid. Aga nüüd oli see kõik kadunud. Tõepoolest ühe ööga, ja rannal jõlkusid ringi inimesed T-särkide väel ning osa proovisid isegi juba paljajalu liivas rannavollet mängida. Mulle jäi mulje, et ka Magda oli seda kõike vaadates hämmingus, igatahes haaras teda mingi omamoodi eufooria, mis sundis teda rannaliival ringi tuuseldama ja samas veel üksikuid sulalumehunnikuid nähes nende sees kaevama ja püherdama. Mulle meenus see ütlus kevadistest vasikatest ja karjamaast...

Täna on pisut jahedam, nii 6 kraadi plussi, aga päike soojendab vägevalt. Ja teisipäevaks lubab ilmateade lausa +18C, mis tundub kalendrisse vaadates üsna uskumatu, eksole. Karta siiski on, et nii ei jää ja talve saab veel ka siin näha.

Eile hakkasin korralikuks ameeriklasteks ehk terveks ja ilusaks ning astusin kohaliku Fitness-klubi liikmeks. See asutus paikneb siin kohe ümber nurga, on avatud 24/7 ja seal saab teha üsna mõistliku kuumaksu eest absoluutselt kõike, alates kõnnist-jooksust ja jõumasinatest ning lõpetades ujumise ja kaljusena mööda ronimisega ning igasuguste rühmatreeningutega. Kogu see klubiliikmeks registreerimise värk võttis aega tubli poolteist tundi, ära pidin täitma hunnikuteviisi kõikvõimalikke pabereid, muuhulgas pidin tõestama, et ma elan tõepoolest seal, kus ma elan, mis tähendab, et ma pean sinna viima oma korteri rendilepingu...

Peep