(Bluesi)klubielu

Vahepeal laekus Chicagosse perekond Siimutid, mis on ju igavesti tore. Käisime kohe järgmisel õhtul nendega Chicago (bluesi)klubieluga tutvumas. Leidsin netist koha, millele antud hinnangud olid väga head ja kus esmaspäeva õhtul võõrustas keegi Jimmy Burns jammijaid. Koha ise leidsime päris juhuslikult, sest mingeid suuri ja vilkuvaid silte seal pole. Õieti hakkas Merikesel külm ning ta tahtis enne klubi leidmist kuhugi suvalisse kohta sisse astuda, et üks soojendav tsutsakas teha. Ja äkki olimegi õiges kohas...

No ei andnud Buddy Guy's Legends, nii on selle klubi nimi, meie mõistes korraliku koha mõõtu välja. Vanas, sisseelatud ja mõnusalt räämas ning kulunud klubis, mille Eesti tervisekaitse jalamaid kinni paneks, on väike lava, umbes kolmkümmend lauda nende ees, baar niikuinii ja hunnik piljardilaudu. Ning seintel ohtralt nende meeste allkirjade ja tervitustega pilte, kes selles klubis kunagi üles astunud on. Teiste seas vana Muddy Waters ise, Eric Clapton, Bob Dylan ja kes kõik veel.

Aga Jimmy Burns, mõnusalt käheda naeru ja hea jutuga vana must mees, oli väga hea. Nagu te ka sellelt Youtube'i klipilt, mille ma siia riputasin, kuulata võite. Mees on esinenud igal pool USA-s, aga ka Jaapanis, Pariisis, Londonis, Skandinaavias ning ka Riias. Ta tinutas lugude vahepeal mõnusalt konjakit ja tuletas meelde aegu 50 aastat tagasi, mille kohta ta ütles, et isegi ei mäleta enam, mis siis tegelikult juhtus. Ja laulis, mängis kitarri ning suupilli, nagu Jumal ja nagu oleks tema ees tuhandepealine publik. Ning seda kõike kindlasti vähem kui sajale inimesele, kellest igaüks oli lunastanud kõigest 10-dollarise pileti.

Kui vana Burns lõpetas, kutsus ta lavale jammijad, keda astus üles kokku kolm koosseisu. Uskumatuid pillikäsitsusi sai nautida ja ühe laulja suhtes oli hirm, et see annab kohe otsad - nii ekspressiivne oli tema ülesastumine. Ja bluesid, üks vägem kui teine, ei jätnud küll hetkekski tunnet, et äkki aitab või et hakkaks ära koju minema. Sattusin kunagi aastaid tagasi, kui oli veel Vene aeg ja ma esimest korda Ameerikas ning New Yorgis, ühte sealsesse bluesiklubisse. See jättis toona minu sisse emotsiooni, mis kõik need aastad alles olnud ja millele selles vallas pole konkurentsi leidunud. Nüüd lõpuks tekkis võrdlusmoment.

Aga neid klubisid on siin ju palju. Nagu nurga peal kodukõrtsis üks kohalik ütles, et pole see Buddy's place nii kuum koht midagi. Olevat paremaid...

Peep