Sears Tower

Läinud nädalal ilmus siin uudis, et Chicago sümbol Sears Tower kaob minevikku. See tähendab, et kuulus maja ise jääb muidugi alles, aga nimi, mille all teda terves maailmas tuntakse, vahetatakse juunis ära. Selle tänaseni USA kõige kõrgema pilvelõhkuja uueks nimeks saab Willis Tower, mis tuleneb Londoni kindlustusfirma Willis Group Holdings nimest. Inglased ostsid Sears Toweri ära ja annavad talle oma nime. Otse loomulikult ajab see chicagolasi vihaseks, sest Sears Tower on alati olnud Sears Tower, oma valmimisest 1973. aastast alates. Isegi pärast seda, kui kaubamajakett Sears 1992. aastal oma peakorteri tornist ära kolis ja selle lõpuks maha müüs, jäi vana nimi alles. Vahepeal on see 108-korruseline ja 442-meetri kõrgune pilvelõhkuja käinud käest kätte, aga nime vahetamise peale pole keegi tulnud. Nüüd siis inglased tulid. Et asja aga chicagolaste jaoks veelgi hullemaks ajada, on inglased otsustanud sünnist saati musta maja üle hõbedaseks värvida. Muidugi on selle taga uute omanike soov maja ülalpidamiskulusid vähendada, sest võib vaid arvata, kuidas must kolakas päikseseenergiat neelab ja mis selle mahajahutamine suvel maksma võib minna, aga ega see siinseid inimesi leebemaks tee. Hõbedane Willis Tower pole ju mõistagi kuskilt otsast enam must Sears Tower, mida igaüks, kes Chicagos käinud, elanud või selle linna siluetti ka lihtsalt pildilt näinud, linna ikooniks peab. Nad ütlevadki siin, et see oleks ju sama hea, kui kuulus New Yorgi Brooklyni sild ümber Toyota sillaks nimetada või Pariisi Eiffeli tornile minu pärast kasvõi Moët & Chandon nimeks panna. Ma mõistan chocagolasi...

Peep

Koolivaheaeg

Elame siin Oskariga parasjagu sellist isa-poja elu. Üritan teist igasugustele üritustele saada, aga vahepeal on see keeruline. Teismelise elu... Siiski suutsin ta eile Chicago Art Institute'i meelitada, kus on suurepärane kollektsioon impressioniste. Paistis, et teismelisele isegi sobis, kuigi ta väitis minu ütluse peale, et siin on töid, mida siiani vaid kunstiajaloo õpikus oled näinud, et tema pole sellist asja oma käes hoidnud ja kunstiõpetuse tunnis pidavat ka õpetaja eelkõige piltide mõõtudest rääkima. Aga noh, selle Van Goghi padukuulsa autoportree juures tehtud pildiga suudab ta ehk pisut end kunstiõpetaja silmis rehabiliteerida... Ma ise olen neid impressioniste käinud juba päris mitu korda vaatamas, neljapäeviti on kella neljast kaheksani muuseumi vaba sissepääs ja mu inglise keele tund lõpeb just ilusasti kl 5, nii et jõuan kenasti väikese tiiru teha. Panen oma lemmikimpressionisti Alfred Sisley töö "Seine Port-Marly juures. Liivahunnikud" ka siia üles. Seda võin lõputult vaadata...

Ja homme peaks siis Oskari jaoks olema suursündmus: NBA kohtumine Chicago "Bulls" vs LA "Lakers". Aga muidu ta põhiliselt magab ja kui ei maga, siis vahib oma läpakast filme. Tavaline koolivaheaeg, ainult et kontinent ja linn on teine...

Terv., Peep

Roheline

Kuigi peamine iirlaste pesa peaks olema Boston, oli sel nädalavahetusel ka Chicago paduroheline. Inimestest ja kõrtside-poodide dekoratsioonidest kuni jõeni välja, mille nad ka ära olid värvinud. Linna oli rahvast täis ja esimest korda nägin Põhja-Ameerikas ka purjus inimesi. Isegi politsei ja kiirabi pidid paaris kohas lõhkilöödud ninadega rohesärklasi kantseldama. Kõige kummalisem pilt minu jaoks oli see, kui selgelt idamaiste näojoontega ja oluliselt tõmmuma nahatooniga rohemütse- ja särke kandvad tüübid kogu raha eest Patricut võtsid. Ja siis ma mõtlesin, et nende esivanemad on vist küll juba aastatuhandete eest Iirimaalt välja rännanud..

Peep

Märtsitorm

Ilmast öeldakse kõneldavat siis, kui muust rääkida pole. Siin see ei päde. Ilmajuttu tuleb Chicagos sisse uksest ja aknast, sest asjad muutuvad siin kibekiiresti ja täna ei või sa aimatagi, mida homne kaasa toob, kui sa just iga paari tunni tagant ilmateadet ei uuri. Seda pole mina kodus eriti kunagi teinud, aga siin on saanud harjumuseks, et kui silm lahti läheb, siis arvutist on esimene asi mitte meilikast, vaid ilmasait. Et mis toimub. Ja täna toimus see, et märtsi algus tõi kaasa uhke lumetormi. Temperatuur langes juba eile alla miinus 8-10 peale ja täna tuli ka ilge tuul ning lumesadu. Ja tuul oli ikka selline, mis järve ääres puhus peaaegu Magda püsti ning vahepeal tundus mulle küll, et tal olid jalad ka maast lahti ning vaid rihmast kinni hoides suutsin ma teda takistada ära lendamast. Järve äär on jälle täis jääkuhjasid ja rannas vanade sillapostide ning kai vaierite küljes on jäätunud veest moodustunud kõikvõimalikud jääskluptuurid ning -kardinad. Uhke vaadata, aga jube külm ja vastik olla.

Ja mulle tuli meelde viimane Floridas-käik, kui ma sealses Napolis õhtustades sattusin lobisema ühe Chicagost pärit tüübiga, kes esimese asjaga muidugi ilma jutuks võttis. Ja ütles, et ta kolis 15 või 20 aastat tagasi Chicagost alla Floridasse ning pole peale seda oma jalgagi siia tõstnud. Sest ilm ja eriti talvine ilm pidi olema midagi nii jäledat, et see ei olevat lihtsalt inimlik. Ja muidugi soovitas ta täielikus arusamatuses pead vangutades mul tungivalt järele mõtelda, kui kuulis, et kavatsen talve lõpu Chicagos veeta...

Kõige selle kontrastiks olgu aga öeldud, et neljapäeval sadas siin pea terve päeva sooja kevadvihma. Äike sähvis ja sooja oli 14 kraadi. Linn lõhnas kevade järele ning seda ootamatum on see praegune lumetorm. Telekas soovitati inimestel toas püsida, autoga sõites ettevaatlik olla ja järve ääres ning mujal tsivilisatsioonist eemal äärmiselt ettevaatlik olla. Kui märjaks saada, siis pidavat ärakülmumine olema minutite küsimus. Me oleme nüüd igatahes toas. Ja kolmapäevaks lubab juba +7 ning reedeks +14...

Peep