Pühajärvel

Järjekordne järvejooks oli laupäeval ümber Pühajärve. Ma jooksin seda esimest korda ja ei saa just öelda, et see kõige kergem jooks oleks olnud. Distants pole ju pikk - õige pisut alla 11 kilomeetri, aga need Otepää kandi tõusud teevad selle jooksu ikka päris raskeks. Eriti tappev on seal see 7. kilomeetri tõus, mis on pikk nagu pühadevahe ja eriti vastiku tõusunurgaga. Tegelikul toli mul pärast seda tõusu selline tunne, et isegi järgnev laskumine läheb ülesmäge. Ma omaette seal torisesin, et seal kuradi Lõuna-Eestis on isegi järved künklikud, muust maastikust rääkimata... Aga teisest küljest oli ikkagi tegemist hea jooksuga, ja mis minu jaoks kõige tähtsam - täna on esmaspäev ja põlved ei ole valutama hakanud ning nüüd ilmselt ei hakka enam ka. See lubab vaadata lootusrikkalt tulevikku ja lisab usku, et joosta saab ta edaspidi. Järgmine ja neljast viimane järvejooks on 29. augustil ümber Ülemiste ja ma ei näe küll hetkel põhjust, miks ma seal stardis ei peaks olema. Aga aeg oli mul Pühajärvel 54:33, mis andis umbes tuhande osavõtja seal 477. koha. Ikka seal kuskil üsna keskel, millega just hüpata ei ole põhjust, aga arvestades, et ma trenni ikka teinud praktiliselt pole, siis kõige kesisem ka just pole.

Peale Pühajärve jooksu võtsin aga kohe suuna Hiiumaale, kus oli mu Peda-aegse kursuse kokkutulek. Et siis paras tunne-oma-kodumaad päev oli, hommikul vara Tallinnast Otepääle ja sealt õhtuks Hiiumaale. Aga seal oi tore, sest ma polnud suuremat osa nendest inimestest ju näinud rohkem kui 20 aastat. Sellest plaanin ma aga kirjutada pisut põhjalikumalt mõne päeva pärast. Ma lihtsalt pean laskma veidi oma emotsioonidel settida...

Peep