Kontserdikultuurist

Laupäevane Morrissey kontsert Rock Cafes on asi, mida ma kaua ootasin. Ja see vääris ootamist. Morrissey oli hea, isegi parem, kui plaadilt kuulata, mida ma olen ju palju teinud. Mis ei olnud hea, oli publik või õigemini osa publikust. Mina ei saa aru, miks inimesed, kes tulevad kontserdile, teevad seal kõike muud peale kontserdi kuulamise. No tont võtku, kui nad ei taha kuulata-vaadata seda, mida lavalt näha ja eelistavad selle asemel sõpradega täiest kõrist möliseda ja jooki sisse kallata, siis võiksid nad seda ju ometi kuskil mujal teha. Oleks neil odavam, sest ei peaks pileti eest maksta, ja teistel mõnusam, kes peavad nende haiget seletamist kuulama. Rock Cafes läks ses mõttes kehvasti, et kui ma sinna jõudsin, oli just Morrissey peale läinud ja saal rahvast täis, mis tähendas seda, et midagi nägemiseks pidime suht kaugel lavast seisma. Ja siis oligi meie ees terve kari joodikuid, kellest üht ma olin sunnitud ka tundma, ja kelle jaoks paistis Morrissey küll kõige ebahuvitavam tegelane sel õhtul olevat. Ja minu lõpuks lausa ebatsensuurse korralduse peale vait jääda nad ainult naeratasid kohtlaselt ja jätkasid hetke pärast samas vaimus. Ja kui ma kohta vahetasin, siis sattus mu ette kaks järgmist idiooti, kellel oli üksteisele nii kuradi palju rääkida, et valus kohe. Mulle tuleb meelde see lugu, kui aastaid tagasi Rolling Stonesi kontserdil lauluväljakul jõi mingi vend end soojendusbändi esinemise ajal nii rihmaks, et vajus sinnasamasse murule külili ning selleks hetkeks, kui Mick Jagger suu lahti tegi, magas tema juba sügavat und. Ja niimoodi õndsalt kontserdi lõpuni. Ok, ta ei näinud ega kuulnud rollingseid, aga see oli tema probleem. Vähemalt ta ei mölisenud ja lasi minul kontserdist elamust saada. Aga need Rock Cafe kretiinid ei saanud ise Morrisseyst kaifi ega lasknud seda teha ka minul...

Ja teise pildi tahan ka siia tuua. See oli päev hiljem laulupeo teisel kontserdil. Ühel hetkel jäi mulle silma keskealine paar. Selline tavaline laulupeonautlejate paar, käes sinimustvalge lipp ja nägudel õnnis naeratus. See oli seal nii tavaline paar, et ma esimese hooga vaatasin neist lihtsalt mööda. Pilku sundis aga pöörama see, kui nad omavahel järsku rääkima hakkasid. Asi oli nimelt selles, et nad tegid seda ...vene keeles! Vaat see oli asi, mis mulle sellelt laulupeolt kõige enam meelde jäi: venelased meie laulupeol ja sinimustvalge lipukesega lehvitamas! Ma ei tea, kes nad olid, kas kohaliku või äkki hoopis turistid Venemaalt või kuskilt mujalt, aga see oli silmahakkav ja mõtlemapanev seik. Ja igatahes hoopis teisest mastist kui need eestlased, kes kas Morrissey kontserdil või sealsamas laulupeol kõvahäälselt "omi asju" ajavad ja teistele sellega närvidele käivad.

Peep