Täpsusjooks Lidingös

Lidingöloppet on karm jooks. 30 kilomeetrit on mõistagi vähem kui täismaraton, aga see on kross ja maastik Lidingö saarel Stokcholmis on karm. Tõusud on hullud ja eriti see viimane Ahvenamägi umbes viis kilomeetrit enne lõppu võtab inimesest kõik mahlad välja. Jooksin seal esimest korda neli aastat tagasi ja arvasin toona, et ma pole kindel, kas ma seda teist korda teha tahan. Inimene on aga selline hull olevus, et kehvad ja rasked asjad ununevad ajapikku ära ning ühtäkki olin ma jälle Lidingö stardis. Õieti oli see osa sellest hullust plaanist teha teist korda läbi see pöörane Swedish Classic ja saada sellega teadaolevalt esimeseks eestlaseks, kes SC kaks korda läbinud on. Mitte et see fakt või veelgi enam selle fakti ilmsikstulek mind innustaks, aga teadmine enda sees, et ma selleks võimeline olen ja seda ka teen, on kuidagi innustav. Ja kes ei mäleta, siis koosneb Swedish neljast asjast - Lidingö 30 km krossijooksust, Vasaloppeti 90 km suusatamisest, Vätternrundani 300 km rattamaratonist ja Vansbrosimningu 3 km ujumisest. Seejuures tuleb kõik need neli asja ära teha ühe jooksva aasta jooksul.

Aga seekordne Lidingö oli... raske! Üllatus-üllatus! Treenida pole ma ju hiigelpalju saanud, kuigi suve teisel poolel siiski natuke olen liigutanud. Esimesed 20 km oli asi enam-vähem. Enesetunne oli suht OK!, võtsin asja rahulikult ja tundus, et kestan kenasti lõpuni. Siis tuli väsimus, ja siis krambid. Jalad lõi piimhapet täis, oli tunne, et jalalihased kaaluvad mitusada kilo. Viimased kümme kilomeetrit läks ikka väga raskelt. Võhma ju isegi jätkus, aga jalad lihtsalt ei liikunud. Ühel hetkel möödus minust vanamees, kelle särgi seljale oli rootsi keeles kirjutatud: "Jooksen Lidingöt 40. korda!" Kurat - see oli moraalne löök allapoole vööd. Lihtne arvutus näitas, et mees peab olema vähemalt mingi kuuekümnene, ja ta möödub sinust kui postist! Kuradi kurat! Ma ei suutnud temaga sammu pidada. Küsisin endalt: "Peep, miks sa seda teed?" Et siis, miks ma siin sellel rajal olen ja seda valu kannatan? Ma ei saanud mingit vastust... Ahvenamäe jalamil sain väikese dopingusüsti - raja kõrval maas vedeles üks neeger ja mingid meedikud askeldasid tema ümber. "Väga hea," mõtlesin omaette: "Vähemalt ühe neegri olen oma elus surnuks jooksnud!" See aitas natukeseks. Ahvenamäe ligi kilomeetrine tõus likvideeris selle pisikese positiivse emotsiooni kiirelt. Aga hambad ristis võitlesin krampidega edasi ja liikusin pisitasa finiši poole. Üha rohkem nägin raja veeres katkestajaid. Vabatahtlikel masseerijatel olid käes tööd täis. Osa jooksjaid transporditi minema ATV-de järelkärudel. Nad vedelesid seal termokilesse pakitult nagu viinerid kiles. Mina liikusin siiski omal jalal edasi. Kilomeetritähised tulid vastu järjest aeglasemalt. Lõpuks paistsid päästvad finišiväravad. Mul oli tunne, et olen rajal olnud mingi kolm ja pool tundi. Vähemalt.

Oeh, see oli karm. Vedelesin pärast jooksu lõppu maas nagu kudend räim ja esimesed pool tundi mõtlesin täiesti kindlalt, et rohkem ma midagi sellist ei tee. Siis hakkas see tunne üle minema. Paar banaani ja Rootsi rahvaspordiürituste kuulus ja hea soe mustikakissell tegid oma töö. Kui ma juba ka dušši all olin ära käinud, ilmus kusagilt kaugemasse ajusoppi mõtteke, et tegelikult oli see kõik ju päris lahe. Ja et see Swedish tuleb ikka läbi teha. Ning midagi muud küllap veelgi. Tõeline üllatus tabas mind aga infotelgis, kui ma läksin ma finišiaega uurima. Ma ei uskunud oma silmi - olin 30 km läbinud ajaga 2 tundi, 57 minutit ja 24 sekundit! 2005. aastal, kui ma esimest korda Lidingöt jooksin, oli mu aeg 2:57:38. Seega olin ma nüüd tervelt 14 sekundit kiirem! Häh, ma olin eneselegi teadmata teinud tõelise täpsusjooksu. 14 sekundit 30 km peale... Aga mu tunne, et jooksin julgelt üle kolme tunni? Vaat see näitab, kuidas enesetunne rajal petta võib. Igatahes, arvestades, et ma olin neli aastat tagasi tunduvalt rohkem treeninud ja oluliselt noorem, siis olen ma selle tulemusega igatepidi rahul. Seda enam, et mul oli salamisi enda jaoks seatud kaks eesmärki - esiteks joosta alla kolme tunni ja teiseks: joosta kiiremini, kui eelmisel korral. I did it!

Peep

PS! Minu jooksutossud jäid Lidingösse ühte prügikasti. Ma olin need lihtsalt surnuks jooksnud. Oma eelmise tossupaari jätsin paar aastat tagasi Floridasse ühe prügikasti kõrvale uut omanikku ootama. Ehk on need nüüd teisel ringil mõne kodutu tüübi jalas. Mind teenisid need Asicsid aga hästi...