Tallinn, Euroopa...

Ma olen teatavasti Tallinna kui linna suhtes juba aegu olnud vägagi kriitiline. Siit külast, Pääskülast vaadates, tundub tegemist olevat ühe kummalise moodustisega, mis paikneb kuskil serva peal. Pole teine nagu suurlinn, päris provints ka mitte; tsivilisatsiooni siit-sealt, põhiliselt küll keskajast pärit osades, hakkab silma, aga samas on ka hunnikutes kuskilt hoopis mujalt pärinevat eklektilist saasta. Nii arhitektuuris, linnaplaneerimises, transpordis ja lõpetades inimestega. Poliitikast ei taha ma siinkohal üldse rääkida. Kui ikka linnapea jagab pealinna keskväljakul küttepuid ja kartuleid, looritades seda poliitilise retoorikaga vaeste abistamisega kriisitalvel, siis minu mõistus keeldub seda tunnistamast. Ja siis tahaks ära. Kuskile, kus sellist jama ei näe, kus sulle ei vaata vastu valimisplakatid, mis venekeelses blatnoi-žargoonis kutsuvad üles poliitilist vastast peldikupotist alla laskma. Jne. Jne. Oi, mul hakkab paha, kui ma selle peale mõtlen ja tahaks ära kas kuskile oliivipuu alla või veelgi parem - mäe otsa. Õnneks veel kaks kuud ja siis tulebki mägi!

Aga tegelikult ei tahtnud ma ju sellest rääkida. Hoopis sellest, et pühapäeval oli Tallinn ikka korraks ka päris Euroopa linn. Tallinna sügisjooks oli kõige paremini organiseeritud spordiüritus, millest ma Eestis osa olen võtnud. Suur linnajooks on niikuinii juba asi, mis näitab, et tegemist on linnaga, kus vähemalt sellel päeval ei valitse nõme politikaanlus, autod ja jõmmkärakad. Lisaks oli seekordne jooks ka igas mõttes väga hästi organiseeritud. Juba täiesti võrreldav minu lemmikjooksuga Göteborgi poolmaratoniga. Kõik, alates stardinumbrite kättesaamisest, riiete hoiust, kempsudest ja lõpetades stardikorraldusega oli väga hea. Joogipunktid raja ääres olid mõlemal pool rada, piisavalt pikaks tõmmatud ja ka joogivalajaid-topsiandjaid jätkus. Finiš Vabadussamba all oli parasjagu lai, finišikoridor hästi hajutatud - lõpetajad suunati Müürivahesse, siis Suur-Karjasse ja sealtkaudu tagasi Vabaduse väljakule. Ei mingit trügimist ega jamamist. Müürivahes sai igaüks oma joogi ja banaani ja veetünnist vett näkku visata... Mõnus! Raja serval oli vahepeal juba isegi bände mängimas, küll mitte nii palju, kui Göteborgis või Berliinis, ning see pika patsiga paks mingi kommertsjaama diskor lasi kuskil rajumat muusikat ka. Ja pealtvaatajaid-innustajaid-kaasaelajaid oli ka päris rohkearvuliselt.

Kui lisada juurde veel ka väga ilus ja päikesepaisteline ilm, siis saabki kokkuvõtteks ütelda, et vähemalt sellel ajal oli Tallinn küll täiesti meeldiv linn. Ja ka minu jooks oli üsna okei: sain 884-nda koha (omavanuste meeste hulgas olin 33.) ja aeg oli nõks üle 48 minuti. Tegelikult oli ilm isegi sutsu liiga ilus - 25-kraadine soe on minu jaoks natuke liig. Pulss läks suht ruttu üles ning kuskil kuue ja poole kilomeetri peal läks samm üsna raskeks. Paksu Margareta juurest üles vanalinna keerata oli juba päris raske. Aga viimane kilomeeter umbes Tallinna hotelli juurest läks jälle kergemaks. Kuigi ka seal on ülesmäge minek, sain kuidagi sammu parajaks timmitud ning Kaarli kiriku juurest läks asi ju juba allamäge ka. Ja muidugi olen ma rahul, et jalad pidasid hästi vastu, esmaspäeval ei andnud põlved üldse tunda, vaid lihased olid kergelt hellad, kui Ulfi ja Magdaga oma metsas kergelt lõdvestava 6-km tegime.

Peep