Matsalu laht ja GPS

Lääne-Eesti lahed on jääga kaetud. Merele pääseb jalgsi ja see on jälle midagi uut. Saab matkata pikalt ja siledat pinda mööda, jäätunud ja lumine meri sulab udus kokku taevaga, silmapiiri polegi, vaid seal, kus kaldaroostik või mets, on näha mingit tumedat viirgu. Puise neemelt pääseb üle Matsalu lahe Saastnasse või Rannakülla, veel edasi minnes Kessulaiule, Virtsu või ka Muhusse, igaks juhuks peaks selliselt matkates olema kaasas GPS. Ega selge ilmaga seal ju eksimisvõimalust pole - kaldad on enam-vähem kogu aeg näha, aga kui külmaudu kerkib, siis võib selles hämus orientatsiooni kaotada. Eelmisel nädalavahetusel kulgesime siiski kallas silma ulatuses. Alla Kiidevale ja siis kaldaradu mööda tagasi. Lund on merejääl parasjagu nii palju, et kannatab kõndida ka ilma räätsadeta, aga viimastega on siiski mõnusam. Poole sääreni ulatub lumi igal pool, mõnes kohas on tuisuvaalud sügavamadki.

GPS-i mul pole, aga olen juba mõnda aega pidanud plaani see endale soetada. Viimati Naissaarel oleks mul sellest abi olnud, saamaks teada, kui pikk ikkagi on ring ümber saare. Ma pole seda infi kuskilt suutnud leida. Netist sain niipalju teada, et saare pikkuseks loetakse umbes 9 km. Laiust peaks kõige rohkem olema umbes 3,5 km, kokku teeb see niisiis mingisugused 23-25 km. Rohkem ei saa olla, sest muidu poleks ma sellel Naissaare ringil 6:20-ga hakkama saanud. Ühesõnaga, kas keegi oskab mulle soovitada käsi GPS-i, millega saaks kulgeda nii Eesti metsas kui mägedes - millega ma leiaksin tee üle merejää Puisest Muhku, millega ma saaksin näha, kui kõrgel on üks või teine baas- või tipulaager, mis näitaks, mis suunas seenemetsast välja auto juurde jõuda või kui kuppel üleval kõrgel juba täiesti sõidab, siis millist rada pidi mäe otsast alla tulla? Ehk siis veel täpsemalt, kas kellelgi on näiteks kogemust Garmini Oregon 505-e või mõne teise sellise vidinaga? Ootan kommentaare.

Siin aga valik pilte Puise ning Kiideva vahelt. Kiideva elanikke pidi muuseas kiitlasteks kutsutama...

Peep

Veel Naissaare pilte

See talv on üsna imeline. Loodus mängib kätte unustamatuid pilte, ole vaid mees ja jäädvusta need. Kõikvõimalikud portaalid ja uudistesaidid korraldavad üksteise võidu parima talvepildi konkursse, kuhu saadetakse tuhandete kaupa ülesvõtteid, mida kuskil aia ääres või metsa serval jäädvustatud. Üks kaunim ja hingeülendavam kui teine. Fotoaparaadiga katsetaja jaoks on see ilus aeg. Proovid siit ja sealt, suurema ava ja väiksema säriajaga, siis vastupidi. Automaatrežiim on igal tänapäevasel kaameral, aga see keerab sageli asjad untsu. Kui proovida mitte värvide peale mängida vaid erinevaid heleduse-tumeduse vahekordi mängima panna, siis peab rohkem erinevate režiimidega mängima. Erinevate avade-säriaegadega mängima, mõnd lihtsamat töötlusprogrammi proovima. Nende piltide puhul, mis ma siia oma äsjaselt Naissaare matkalt üles riputan, olen minimaalset töötlust proovinud. See päev oli pildistamiseks ülihea, valgus ja varjud moodustasid lume ja päikese, lainete ja külmunud liiva, kivide ning jää peal suurepäraseid kombinatsioone. See oli nauditav...

Peep

Ring ümber Naissaare

Laupäeval tegin selle aasta esimese matkaringi. Talvine Naissaar oma inimtühjuses ja puutumatuses on lummav. Sel aastal lisab asjale vürtsi lumi, mille sarnast ei ole aastakümneid saarel elanud endine majakavaht Kolja kunagi varem näinud. Rääkimata inimestest, kes seal hilisemal ajal on käima hakanud. Pääs saarele on keeruline alati, talvel aga eriti. Margus organiseeris meie pisikesele sõpruskonnale laeva Lennusadamast reedeks, tagasisõit uttu mattunud saarelt sai toimuma pühapäeva pärastlõunal. Kui talv samamoodi jätkub, siis võib juhtuda, et enne kevadet sinna enam ei saa - eile õhtul oli lennusadamas juba päris palju jääd ja Naissaaregi sadam võib kinni külmuda. Siis peavad saare kolm püsiasukat ise omadega hakkama saama või lootma selle peale, et jää muutub nii paksuks, et näiteks piirivalvurid oma kaatriga kuskile püsijää servani saavad sõita ja sealt leiba, viina ning muud eluks hädavajalikku saaks kelguga saarele lohistada.

Aga mina eraldusin meie viiesest seltskonnast laupäeva ennelõunal, panin räätsad saabaste külge ja asusin Liiva talu juurest saare idakaldal teele. Mu eesmärgiks oli teha piki rannajoont saarele tiir peale ja sellega sain ma ka kenasti hakkama. Mõnes kivisemas ja järsema kaldaga lõigus läksin üles metsaserva, aga seal oli ikka nii pööraselt palju udupehmet lund, et isegi räätsadega vajusin põlveni lumme sisse. Seega eelistasin ikka rannajoont, kuigi ka seal oli kohati lund vööni. Eriti saare läänepoolses küljes ja lõunatipus. Aga ilmselt on tuul seal lume tihedamaks puhunud ning räätsad kandsid päris hästi.

Ilm oli laupäeval matkamiseks ideaalne - päike paistis, külma oli kuskil 6-7 kraadi ja tuult praktiliselt polnud. Lummav ja hingerahustav oli kõndida, lisaks minu räätsajälgedele veel vaid rebaste jäljed, mõned üksikud luiged lahesoppides, laisk laine laks jäätükkide ja lumiste kivide vahel ning rütmiline lumekriuks minu räätsade alt. Omad mõtted peas aeglaseid kurve võtmas... Saarele ringi peale tegemiseks kuluks mul kuus tundi ja 20 minutit, selle sees pildistamispausid ja üks lõunapaus. Ahjaa - metssea karjaga tõtt vahtimise paus ka. Jah, saare lõunatipus kohtusin umbes 18-pealise seakarjaga, kes lume alt liiva ja adru sees põhjalikku tuustimistööd tegi. Mina vaatasin neid ja mõtlesin, et kui kuldid otsustavad minuga lähemat tutvust teha, siis millise kivi otsa oma räätsadega üritada ronida, nemad omakorda ilmselt, et mis ilmutis see nende mängumaal koperdab. Lõpuks, kui ma olin üritanud nad üle pildistada, mis küll eriti ei õnnestunud, sest selleks ajaks oli juba üsna hämaraks läinud, proovisin ma klassikalist kätega vehkimise ja indiaani sõjahüüu meetodit, mis töötas. Seakari kimas lumepilve lennates metsa ja mina jätkasin oma teed.

Matka lõpu tegin juba pimedas otsmikulambi valguses, aga siis olin ma ka juba lõunaotsast, Omari küüni juurest teel tagasi ida- ja siis põhjasuunda, kus ma olen varasematel kordadel päris mitu korda käinud. Seega polnud suurt kahju sellest, et pilk vaid valget lumelaiku ees seletas ja vahepeal kulgesin lihtsalt piki ühe üksiku rebase käigurada. Kui ma lõpuks Liiva talu rannale tagasi hakkasin jõudma, oli orientiiriks Marguse, Kaarli, Vallo ja Toomase tehtud suur lõke, millega nad üritasid Tallinki praami teelt eksitada, et siis vana kombe kohaselt paar vanti läbi raiuda. Seekord see ei õnnestunud, aga hilisõhtune tuli lumises rannas, kuum tee lahjendatud kerge rummiga ja mõnusad meestejutud pani mu matkapäevale kena krooni pähe...

Peep