Ring ümber Naissaare

Laupäeval tegin selle aasta esimese matkaringi. Talvine Naissaar oma inimtühjuses ja puutumatuses on lummav. Sel aastal lisab asjale vürtsi lumi, mille sarnast ei ole aastakümneid saarel elanud endine majakavaht Kolja kunagi varem näinud. Rääkimata inimestest, kes seal hilisemal ajal on käima hakanud. Pääs saarele on keeruline alati, talvel aga eriti. Margus organiseeris meie pisikesele sõpruskonnale laeva Lennusadamast reedeks, tagasisõit uttu mattunud saarelt sai toimuma pühapäeva pärastlõunal. Kui talv samamoodi jätkub, siis võib juhtuda, et enne kevadet sinna enam ei saa - eile õhtul oli lennusadamas juba päris palju jääd ja Naissaaregi sadam võib kinni külmuda. Siis peavad saare kolm püsiasukat ise omadega hakkama saama või lootma selle peale, et jää muutub nii paksuks, et näiteks piirivalvurid oma kaatriga kuskile püsijää servani saavad sõita ja sealt leiba, viina ning muud eluks hädavajalikku saaks kelguga saarele lohistada.

Aga mina eraldusin meie viiesest seltskonnast laupäeva ennelõunal, panin räätsad saabaste külge ja asusin Liiva talu juurest saare idakaldal teele. Mu eesmärgiks oli teha piki rannajoont saarele tiir peale ja sellega sain ma ka kenasti hakkama. Mõnes kivisemas ja järsema kaldaga lõigus läksin üles metsaserva, aga seal oli ikka nii pööraselt palju udupehmet lund, et isegi räätsadega vajusin põlveni lumme sisse. Seega eelistasin ikka rannajoont, kuigi ka seal oli kohati lund vööni. Eriti saare läänepoolses küljes ja lõunatipus. Aga ilmselt on tuul seal lume tihedamaks puhunud ning räätsad kandsid päris hästi.

Ilm oli laupäeval matkamiseks ideaalne - päike paistis, külma oli kuskil 6-7 kraadi ja tuult praktiliselt polnud. Lummav ja hingerahustav oli kõndida, lisaks minu räätsajälgedele veel vaid rebaste jäljed, mõned üksikud luiged lahesoppides, laisk laine laks jäätükkide ja lumiste kivide vahel ning rütmiline lumekriuks minu räätsade alt. Omad mõtted peas aeglaseid kurve võtmas... Saarele ringi peale tegemiseks kuluks mul kuus tundi ja 20 minutit, selle sees pildistamispausid ja üks lõunapaus. Ahjaa - metssea karjaga tõtt vahtimise paus ka. Jah, saare lõunatipus kohtusin umbes 18-pealise seakarjaga, kes lume alt liiva ja adru sees põhjalikku tuustimistööd tegi. Mina vaatasin neid ja mõtlesin, et kui kuldid otsustavad minuga lähemat tutvust teha, siis millise kivi otsa oma räätsadega üritada ronida, nemad omakorda ilmselt, et mis ilmutis see nende mängumaal koperdab. Lõpuks, kui ma olin üritanud nad üle pildistada, mis küll eriti ei õnnestunud, sest selleks ajaks oli juba üsna hämaraks läinud, proovisin ma klassikalist kätega vehkimise ja indiaani sõjahüüu meetodit, mis töötas. Seakari kimas lumepilve lennates metsa ja mina jätkasin oma teed.

Matka lõpu tegin juba pimedas otsmikulambi valguses, aga siis olin ma ka juba lõunaotsast, Omari küüni juurest teel tagasi ida- ja siis põhjasuunda, kus ma olen varasematel kordadel päris mitu korda käinud. Seega polnud suurt kahju sellest, et pilk vaid valget lumelaiku ees seletas ja vahepeal kulgesin lihtsalt piki ühe üksiku rebase käigurada. Kui ma lõpuks Liiva talu rannale tagasi hakkasin jõudma, oli orientiiriks Marguse, Kaarli, Vallo ja Toomase tehtud suur lõke, millega nad üritasid Tallinki praami teelt eksitada, et siis vana kombe kohaselt paar vanti läbi raiuda. Seekord see ei õnnestunud, aga hilisõhtune tuli lumises rannas, kuum tee lahjendatud kerge rummiga ja mõnusad meestejutud pani mu matkapäevale kena krooni pähe...

Peep