Otepäält Elvasse

Selle aasta esimene suusamaraton sai pühapäeval ühele poole. Olin hommikul kl 9 Otepääl Timi hoovivärava kõrval stardiplatsil ja viis tundi hiljem juba Elvas finišis. Ma ei saa ütelda, et see oli kerge maraton, pehmes lumes ei olnud 2114-nda stardinumbri all ettepoole rühkimine just lillepidu. Aga midagi ülemõistuse käivat selles ka polnud. Igatahes allamäge, seal, kus suusajälg oli kõva ja hea, lippas mu suusk tõeliselt väga hästi ja see andis võimaluse raskemate lõikude läbimisest ja ka kõige väiksematest küngastest kääri ülesrühkimisest kurnatud kehal taastuda. Ma olen ikka lasknud oma suuski Järve Hawaii Expressis määrida ja jäin seegi kord nende tööga rahule. Muidugi, pidamine oleks võinud parem olla, aga ma arvan, et siin polnud määrijatel suurt süüd. Lihtsalt ülesmäge ja siledatel lõikudel olid eessõitjad jälje väga pehmeks lumepudruks sõitnud. Ja see lahtine lumi hakkas lihtsalt jõuliselt tagasi andma. Kõvas jäljes aga oli minu laskumise kiirus ja seeläbi ka pikkus kaassõitjate omast selgelt üle. Ja lõpus Elva metsade vahel tasasel maal tundusid enam-vähem kõik minuga samas rütmis sõitjad pidamisega hädas olevat. Ikka puhast ja vahelduvat paaristõuget kilomeetrite kaupa, mis mu küünarliigesed lõpuks suht läbi võttis.

Kokkuvõttes kulus mul seekord selle 63 kilomeetri läbimiseks viis tundi ja tsuts alla nelja minuti, mis on küll 22 minutit aeglasem, kui eelmine kord, kui ma Tartu maratoni sõitsin. Aga siis oli ka aasta 2006, kui rada oli super, ilm super ja mu suusad muidugi ka super. Lisaks startisin tookord mingi 600 kohta eespoolt, mis kindlasti kaasa aitas. Ja kui ma tõesti oleksin sisimas soovinud, et mu aeg jääb alla viie tunni, siis ma usun, et sellest grupist, kus ma oma rinnanumbri alusel kuulusin, ei oleks mul seda nelja minutit olnud kuskilt võtta. Aga oma kohaga, mis oli 1566., jäin ma rahule. See on igal juhul esimese kolmandiku sees nende hulgast, kes täismaratoni lõpetasid. Ka neli aastat tagasi olin esimese kolmandiku sees. Minusuguse "teises nooruses" alustanud spordiharrastaja jaoks on see ilmselt üsna OK!

Mis edasi? Taastan oma kergelt valutavad lihased ära, sätin end siin just Igori juurde massaaži minema, homme peaks Harku metsas kerge taastava suusaringi tegema, nädalavahetusel, hiljemalt esmapäeval juba ühe pisut pikema, nii 30-35-kilomeetrise sõidu tegema, ja siis järgmisel reedel lähen juba lennuki peale, et Stockholmi lennata. Sest pühapäeva hommikul kl 7 pean olema Sälenis Vasaloppeti stardis. Ja see on ju teatavasti 90 kilomeetrit, mitte enam 63, nagu sel pühapäeval. Ning pärast seda alustan juba hoopis teistsuguse treeninguga, mille põhisisuks saab olema umbes 15-kilose seljakotiga poolteist-kahe tunniste ringide tegemine Harku metsa lumes. Tiheda sammuga ja soovitavalt seitse korda nädalas. Eks ikka selleks, et ennast valmis saada üleval kaheksatuhandelistega maadlemiseks.

Peep

Juuresolev foto pärineb "Postimehe" maratonigaleriist.