Niisiis, nagu kirjutab eilne "Postimees", alustab "hullumeelne mäevallutajate seltskond teekonda 3. aprillil. Koju loodetakse jõuda kaks kuud hiljem." Jutt on ekspeditsioonist üles kaheksatuhandelistele - Cho Oyule (8201 m) ja Shisha Pangmale (8013 m) -, kuhu ma ennast Alar Sikul meie poolikuks jäänud Aconcagua ekspeditsiooni ajal lasin kaasa meelitada. Ja nüüd pole enam ka taganemisteed, muidugi ei ole ma ka kordagi sellele mõtelnud, igatahes homme ostame ära piletid 3. aprillil väljuvale lennule Tallinn- Helsingi-Delhi-Kathmandu. Tagasipiletid on 29. mail Kathmandust ja 30. mail peaksime seega taas Tallinnas maanduma. Meie ekspeditsioon on 6-7-liikmeline, viis meest Eestist - Alar, Andras Kaasik, Tanel Tuuleveski, Allan Valge ja mina -, ja kaks inimest Leedust. Alari kaaslane Everesti päevilt, Saulius Vilius ja Ruta Tolpezninkaite, ainuke naine sellel ekspeditsioonil, kes plaanib tõusta Cho Oyule, aga Shisha Pangmat tema kavas pole.
Mina pole kunagi nii kõrgele saanud, isegi Aconcagua napp seitse tuhat jäi lumetormide tõttu võtmata, seega ei oska ma suurt midagi ette arvata. No seda, et see asi saab raske olema, tean ma muidugi. Seda, et mu organism nii kõrgel, kus ma siiamaani käinud olen, perfektselt funktsioneerib, tean ma ka. Et meie ekspeditsioon koosneb inimestest, kelle peale võib üleval kõrgel kindel olla, tean ma niikuinii. Edasine saab näha olema.
Olin Cho Oyu all oma 2005. aasta Everesti baaslaagri matka ajal. Ülevalt Gokyo künka otsast, mis on umbes 5000 m kõrgusel, avanes põhja suunas nagu käeulatuses kõrguvale kaheksasele uskumatult ilus vaade. Vaatan tollal tehtud pilte ja mäletan seda tunnet, mis minus sel hetkel oli. Mõtlesin, et küll oleks vinge kunagi nii kõrgele minna ja näha, kuidas on olla, kui kõik tavapärane sinust allapoole jääb. Sel hetkel tundus see teostamatu unistusena. Aga, nagu ma oma esimese Himaalaja-matka ajal aasta varem olin kogenud, tuleb asjadel siin ilmas lasta kulgeda oma kindlaksmääratud, loogilist rada pidi. Ja siis jõuad sa ühel päeval ikka sinna, kuhu sa pead jõudma. Sinna, kuhu sa võib-olla polegi osanud arvata end jõudvat. Elu, hoopis laiemas tähenduses kui pelk inimelu, käib oma kindlat ja täiuslikku ringi pidi. Ja kui me suudame endale selgeks teha, mis sõltub selles lõpmatus kordumises meist ja mis mitte, kui me anname ennast vabaks tühjadest ja ebaloogilistest tõmblemistest, siis saavutame me seda, mida me pole kunagi osanud arvatagi end suutvat. Siis jõuame sinna, kuhu me tegelikult kuulume ja teeme seda, milleks meid tegelikult on kutsutud...
Peep
No comments:
Post a Comment