Tagasipöördumine ellu

Viimase ekspeditsiooni alguses saadud India jõlehaigus lõi mu päris pikaks ajaks rivist välja. Pea viis kuud võttis aega arusaamine, kes mind Delhis siis tegelikult ründas. Ei India ega siinsed arstid saanud tegelikult asjast aru. Alles siis, kui ma novembri lõpus uuesti siruli kukkusin ja dr. Jaak Tälli poole pöördusin, selgus, et olin Indiast külge saanud legionella baketeri, mis tõi endaga kaasa nn leegionäri tõve. Ja ma pean ütlema, et see on üks äraütlemata vastik kopsupõletiku vorm, mis su olemise ikka väga nõrgaks ja ebameeldivaks muudab. Isegi sedavõrd, et tavaline trepist üles teisele korrusele minek võhmale võtab, rääkimata siis jooksmisest või muust trennist, ja mis mägedest mõtlema hakkamise isugi täiega ära tapab.

Aga märtsi keskpaigaks ehk siis seitse ja pool kuud peale luhtaläinud Nuni-katset tundsin endas taas jõudu, et füüsilise liigutamisega algust teha. 20. märtsil astusin üle väga pika aja sisse Lasnamäe sisehalli, kus Meelise jooksupunt talvehooajal kaks korda nädalas trenni teeb. Algus oli masendav - ma ei mäleta isegi kaheksa-aasta tagusest ajast, kui ma üldse regulaarse liigutamisega algust tegin, et ma nii vaevaliselt ja nii kõrge pulsiga nii lühikesi vahemaid oleksin läbinud. Esimesed kaks kilomeetrit täistempoga jooksmist olid nii ajalt kui pulsisageduselt sellised, nagu oleksin ära jooksnud vähemalt kümme korda pikema distantsi. Ega see just häid emotsioone tekitanud...

Aga nüüd, poolteist kuud hiljem, on asi juba oluliselt parem. 1.mail riskisin minna isegi Viljandi järvejooksu starti. Ja sealt saadud emotsioon on väga positiivne. Arvasin, et kui ma suudan selle pisut alla 12-kilomeetrise distantsi läbida tunni ja viie minutiga, olen rahul. Puhasajaks tuli aga 1.03,40, ja ehkki see on tervelt 11 minutit kehvem aeg, kui mõni aasta tagasi, olen ma ikkagi väga rahul. Seda enam, et enesetunne oli kogu jooksu vältel suurepärane - ei ühtki "haamrit", ei ülemõistuse väsimust, ei valu ega vaeva. Ettevaatlikult, madala pulsiga alustamine ja tempo vaikne tõstmine jooksu teises pooles, oli mu praegust seisu arvestades õige taktika. Ja Meelise tehtud treeninguplaan tundub ka väga hästi töötavat (nagu see oleks nüüd mingisugune suur üllatus, eksole).

Igatahes tundub, et hakkan tõepoolest ellu naasma, ja see on pagana hea tunne. See lubab hakata mõtteid heietama ka mõnedest kõrgematest paikades sellesinatse palli peal. Mõistagi ei saa ma endale seada nii kõrgeid eesmärke, nagu Tarmo, Tanel, Andras, Allan ja Saulius, kes end juba mõne kuu pärast Pakistani kaheksatuhandelistele sätivad (hetkel ma ei suuda isegi nende peale kade olla), aga üks matka-plaan Tiibetis hakkab konkreetsemaid jooni võtma ja usutavasti saavad juba lähipäevil paika ka täpne marsruut täpsed ja kuupäevad. Aga sellest juba siis, kui asjad klaarid on...