Uus seiklus on alanud

Täna maandusime oma 4-liikmelise matkaseltskonnaga Kathmandus, kust algab järjekordne seiklus. Nädala pärast asume Nepaalist Simikotist iidset ja legendaarset palverändurite rada pidi teele Tiibetisse püha mäe Kailashi poole. Plaani järgi peaksime pärale jõudma pisut enam kui nädalaga, siis on kavas läbi teha kora ehk palverännak ümber maailma telje otsa, milleks umbes viiendik maailma elanikest Kailashi peab, ja siis edasi liikuda läbi Tiibeti Lhasasse peatudes erinevates kloostrites ja budistlikes pühapaikades. Lhasast võtame kunagi septembri alguses rongi, millega sõidame 4700 kilomeetrit Pekingisse, kust siis 12. septembril tagasi koju lendame.

Aga Kathmandus, kus viimase kahe aasta jooksul, mil ma siin viimati olin, pole mitte miski muutunud. Kõik on samasugune - lõhnad ja inimesed ja minu armastatud juustukoogikohtki. Isegi hotell on sama, kus ma olin 2010. aasta mais, kui me Alariga ennetähtaegselt naasime oma Cho Oyu ekspeditsioonilt ja kus pisut varem elas omapäi Oskar, kui ta siia Islandi tuhapilve tõttu nädalaks vangistusse jäi. Ilm on ainult mõnusam ja õhk värskem ning puhtam, sest on ju alles mussooniperiood, mis tähendab, et igapäevased vihmad ei lase õhul väga ära läppuda. Jah, ma polegi kordagi varem siin sellisel aastaajal olnud, ikka enamasti septembri lõpus-oktoobris-novembris või siis kevadel. Erinevus on täitsa olemas.

Täna tegelesime ohtra paberimäärimisega ehk siis Tiibeti viisataotluste täitmisega. Kui veel kaks aastat tagasi oli tegemist leheküljelise paberiga, mida hiinlaste Kathmandu saatkonnas menetleti päev, siis nüüd pead ära täitma pea kümme lehekülge pabereid, esitama kuus fotot ja viisa saad kätte alles kolme-nelja tööpäeva pärast. Seega ei saa me siit enne liikuma kui alles järgmisel komapäeval, mis tähendab, et me läheme laupäeval kolmepäevasele matkale Kathmandu oru piirkonda. See on seesama matk, mis oli minu esimene 2004. aasta oktoobris, kui ma omadega üldse esimest korda mägedesse jõudsin. Seega saab see minu jaoks olema põnev, sest ilmselgelt olin ma toona üsna teine inimene võrreldes praegusega. Aga eelseisva tõsise matka jaoks on selline kerge jalutuskäik lausikul hea - saab jälle saapad sisse kanda ja õlad seljakotirihmadega ära harjutada ning loomulikult tähendab tõus 2000+ meetri peale ja paar ööd sellel kõrgusel aklimatiseerumise seisukohalt ainult head...