Tagasi kodus

Meie seekordne päris pikk matk on nüüd läbi. Jõudsime elus ja tervetena õhtuks koju ja nüüd tuleb kiiresti tavaeluks aklimatiseeruda. Viimane jutt oli sellest, kuidas me Lhasasse jõudsime, sealt edasi sõitsime 44 tundi rongiga Pekingisse, hulkusime seal mõned päevad ringi ja eile hommikul hakkasimegi kodu poole lendama. Rongisõit kujunes päris meeleolukaks - tõsi, paljureklaamitud hiinlaste imerong osutus päris tavaliseks rongiks, tuleb välja, et need superkiired ja luksuslikud rongid, mis 350 km/h liiguvad, tulevad Lhasa liinile alles kunagi tulevikus. Praegu liiguvad sellised vaid kuskil suurlinnade läheduses. Aga kuidagi mahtusime sinna üsna pisikesse ja lühikesse rongikupeesse neljakesi ja oma matkakola hunnikuga ära ja isegi süüa saime restoranvagunis, sest terve rongi peale leidsime ka ühe inglise keelt tönkava inimese üles.

Üks asi, millest see rongisõit ülevaate andis, on Hiina suurus. Mis ei ole üllatav, eksole, aga seda oma silmaga selliselt näha, on hoopis teine asi. Hiina ikka kohe on suur ja need linnad, millest me läbi sõitsime ja mille nime keegi meist ei suuda meenutada, on ikka tõepoolest suured. Kusjuures neid ehitatakse igal poole veelgi suuremaks, sest kraanad on kraanades kinni ja uusi Lasnamägesid, mis on olulised kõrgemad, kui siinne, kerkib väga palju. Teine üllatus oli see, peale Tiibeti platood, mis on keskmiselt 4500 meetrit merepinnast, järgneb veel üks hiiglaslik platoo, mida me läbisime rongiga pea ööpäeva, ja kus keskmine kõrgus on kusagil 5000 m kandis. Seal ei ela mitte kedagi, nii et hiinlastel oleks nagu ruumi laieneda veelgi, kui nad vaid nii kõrgel elada suudaksid.

Aga nüüd tuleb pildid arvutisse tõmmata ja siis saab siinsamas ka mingi visuaalse ülevaate meie seekordsest matkast, mis on omalaadne kasvõi selle poolest, et me läbisime maismaad mööda marsruudi Simikotist Nepaalist kuni Pekingini Hiinas välja. Pole veel täpselt neid vahemaid kokku liitnud, aga kusagile 6000 kilomeetri kanti tuleb see ära küll. Ja enam ei pea selleks, et blogipostitus siia üles jõuab, seda meiliga koju Kaarlile saatma, kes need siis üles riputas. Erinevalt hiinlastest meil ju Internetti ei tsenseerita ja blogikeskkonda pääseb suvalisest arvutist....

Lhasas

Eile õhtul jõudsime Tiibeti pealinna Lhasasse. Olime Lääne-Tiibetist
Gugest teel siia neli päeva. See oli päris väsitav - katsu sa nii kaua
ühtejutti autos istuda ja üksnes paari peatuse jagu jalgu sirutada.
Selle nelja päeva peale tegime lisaks ööbimistele vaid neli pisut
pikemat peatust, kaks esimesel ja kaks viimasel, kui me kloostrites
pisut ringi uitasime. Nüüd on ka arusaadav, miks sellisesse imelisse
paika, nagu iidne Guge kuningriigi pealinn Tsaparang on, nii vähe
matkajaid ja muidu turiste satub. Ilmselt ei raatsi just ülemaara
palju inimesei vaid selle pärast Lhasast kaheksa paeva autos kulutuda.
ühe päeva autosõidu kaugusele jääb Guge Kailashist, aga üsna paljud
kasutavad selle püha mäe juurde minekuks Nepaalist tulevat matkarada, mida mööda kulgesime ka meie, enamus läheb aga sama tee pisut erinevat variatsiooni mööda tagasi. Teine variant on minna Kailashi alla Lhasast ja siia ka naasta, aga juba see on kuus päeva autosõitu. Mingit muud varianti Kailashile, rääkimata Gugest, jõuda ei ole, ei lennukit ega rongi sinnakanti ei käi ja kuigi Guge on otse India piiri läheduses, siis sealtkaudu puudub üldse igasugune ülepääs.

Aga nüüd oleme Lhasas, mis on minu viimatisest siinkäigust 2004. aastal tohutult muutunud. Eile õhtul linna sisse sõites olli tunne, nagu siseneks kuskile Ameerika suurilinna - laiad kiirteed, tunnelid, uued ja moodsad kõrghooned, millel - tõsi küll - hieroglüüfidest neoonreklaamid ja tulikirjad. Vana ja arhailist Lhasat ei kuskil. Viimase kaheksa aastaga on hiinlased siinsesse infrastruktuuri investeerinud tohutut raha. Nüüd ulatub siia raudtee Pekingist ja seda ehitatakse usinalt edasi Shigatsesse. Loomulikult toob see juurde hiinlasi, keda olevat Lhasa elanikest juba 65%. Loomulikult kaob sellega iidse Tiibeti pealinna omapära ja igasugugused perspektiivid selle rahva iseolemisele. Mida see kõik tiibetlastele tähendab, on raske ütelda, aga kui sa näed ka Lääne-Tiibetis küla vahel ringi sõitmas tiibetlast, kes oma mootorratta esimese porilaua külge on lehvima pannud Hiina punalipu või kuuled mägikülas, kuidas tiibeti noored oma mobiilinumbrit vahetades numbreid hiina keeles ütlevad, siis tuleb kurbus peale. Midagi hakkab siin lootusetult muutuma.

Veedame nüüd viis päeva Lhasas ja Lhasa ümbuses. Enam ei matka, nüüd liigume ringi nagu turistid kunagi - väikebussiga ühest kloostrist teise, ühe stuupa ja muu väärsuse juurest järgmise juurde. Korraks sõidame ka kaugemale - Samjesse, kus Guru Rimpotshe ehk Padmasambhava kunagi iidsetel aegades Tiibetis esimese budistliku kloostri asutas - ja ööbime selles linnakeses. Ja siis juba 7. septembril istume siinsamas Lhasas hiinlaste imerongile ja sõidame siit Pekingisse. See sõit võtab aega 48 tundi...