Lhasas

Eile õhtul jõudsime Tiibeti pealinna Lhasasse. Olime Lääne-Tiibetist
Gugest teel siia neli päeva. See oli päris väsitav - katsu sa nii kaua
ühtejutti autos istuda ja üksnes paari peatuse jagu jalgu sirutada.
Selle nelja päeva peale tegime lisaks ööbimistele vaid neli pisut
pikemat peatust, kaks esimesel ja kaks viimasel, kui me kloostrites
pisut ringi uitasime. Nüüd on ka arusaadav, miks sellisesse imelisse
paika, nagu iidne Guge kuningriigi pealinn Tsaparang on, nii vähe
matkajaid ja muidu turiste satub. Ilmselt ei raatsi just ülemaara
palju inimesei vaid selle pärast Lhasast kaheksa paeva autos kulutuda.
ühe päeva autosõidu kaugusele jääb Guge Kailashist, aga üsna paljud
kasutavad selle püha mäe juurde minekuks Nepaalist tulevat matkarada, mida mööda kulgesime ka meie, enamus läheb aga sama tee pisut erinevat variatsiooni mööda tagasi. Teine variant on minna Kailashi alla Lhasast ja siia ka naasta, aga juba see on kuus päeva autosõitu. Mingit muud varianti Kailashile, rääkimata Gugest, jõuda ei ole, ei lennukit ega rongi sinnakanti ei käi ja kuigi Guge on otse India piiri läheduses, siis sealtkaudu puudub üldse igasugune ülepääs.

Aga nüüd oleme Lhasas, mis on minu viimatisest siinkäigust 2004. aastal tohutult muutunud. Eile õhtul linna sisse sõites olli tunne, nagu siseneks kuskile Ameerika suurilinna - laiad kiirteed, tunnelid, uued ja moodsad kõrghooned, millel - tõsi küll - hieroglüüfidest neoonreklaamid ja tulikirjad. Vana ja arhailist Lhasat ei kuskil. Viimase kaheksa aastaga on hiinlased siinsesse infrastruktuuri investeerinud tohutut raha. Nüüd ulatub siia raudtee Pekingist ja seda ehitatakse usinalt edasi Shigatsesse. Loomulikult toob see juurde hiinlasi, keda olevat Lhasa elanikest juba 65%. Loomulikult kaob sellega iidse Tiibeti pealinna omapära ja igasugugused perspektiivid selle rahva iseolemisele. Mida see kõik tiibetlastele tähendab, on raske ütelda, aga kui sa näed ka Lääne-Tiibetis küla vahel ringi sõitmas tiibetlast, kes oma mootorratta esimese porilaua külge on lehvima pannud Hiina punalipu või kuuled mägikülas, kuidas tiibeti noored oma mobiilinumbrit vahetades numbreid hiina keeles ütlevad, siis tuleb kurbus peale. Midagi hakkab siin lootusetult muutuma.

Veedame nüüd viis päeva Lhasas ja Lhasa ümbuses. Enam ei matka, nüüd liigume ringi nagu turistid kunagi - väikebussiga ühest kloostrist teise, ühe stuupa ja muu väärsuse juurest järgmise juurde. Korraks sõidame ka kaugemale - Samjesse, kus Guru Rimpotshe ehk Padmasambhava kunagi iidsetel aegades Tiibetis esimese budistliku kloostri asutas - ja ööbime selles linnakeses. Ja siis juba 7. septembril istume siinsamas Lhasas hiinlaste imerongile ja sõidame siit Pekingisse. See sõit võtab aega 48 tundi...