Tagasi kodus

Meie seekordne päris pikk matk on nüüd läbi. Jõudsime elus ja tervetena õhtuks koju ja nüüd tuleb kiiresti tavaeluks aklimatiseeruda. Viimane jutt oli sellest, kuidas me Lhasasse jõudsime, sealt edasi sõitsime 44 tundi rongiga Pekingisse, hulkusime seal mõned päevad ringi ja eile hommikul hakkasimegi kodu poole lendama. Rongisõit kujunes päris meeleolukaks - tõsi, paljureklaamitud hiinlaste imerong osutus päris tavaliseks rongiks, tuleb välja, et need superkiired ja luksuslikud rongid, mis 350 km/h liiguvad, tulevad Lhasa liinile alles kunagi tulevikus. Praegu liiguvad sellised vaid kuskil suurlinnade läheduses. Aga kuidagi mahtusime sinna üsna pisikesse ja lühikesse rongikupeesse neljakesi ja oma matkakola hunnikuga ära ja isegi süüa saime restoranvagunis, sest terve rongi peale leidsime ka ühe inglise keelt tönkava inimese üles.

Üks asi, millest see rongisõit ülevaate andis, on Hiina suurus. Mis ei ole üllatav, eksole, aga seda oma silmaga selliselt näha, on hoopis teine asi. Hiina ikka kohe on suur ja need linnad, millest me läbi sõitsime ja mille nime keegi meist ei suuda meenutada, on ikka tõepoolest suured. Kusjuures neid ehitatakse igal poole veelgi suuremaks, sest kraanad on kraanades kinni ja uusi Lasnamägesid, mis on olulised kõrgemad, kui siinne, kerkib väga palju. Teine üllatus oli see, peale Tiibeti platood, mis on keskmiselt 4500 meetrit merepinnast, järgneb veel üks hiiglaslik platoo, mida me läbisime rongiga pea ööpäeva, ja kus keskmine kõrgus on kusagil 5000 m kandis. Seal ei ela mitte kedagi, nii et hiinlastel oleks nagu ruumi laieneda veelgi, kui nad vaid nii kõrgel elada suudaksid.

Aga nüüd tuleb pildid arvutisse tõmmata ja siis saab siinsamas ka mingi visuaalse ülevaate meie seekordsest matkast, mis on omalaadne kasvõi selle poolest, et me läbisime maismaad mööda marsruudi Simikotist Nepaalist kuni Pekingini Hiinas välja. Pole veel täpselt neid vahemaid kokku liitnud, aga kusagile 6000 kilomeetri kanti tuleb see ära küll. Ja enam ei pea selleks, et blogipostitus siia üles jõuab, seda meiliga koju Kaarlile saatma, kes need siis üles riputas. Erinevalt hiinlastest meil ju Internetti ei tsenseerita ja blogikeskkonda pääseb suvalisest arvutist....