K6uedraakoni maal

Kaugel Himaalajas on Bhutani kuningriik - maa, millest unistasin juba lapsena. See on alati olnud selline salaparane ja kattesamatu ning ma olin aastaid veendunud, et kui miski on taiesti v6imatu, siis on see siia sattumine. Aga ajad muutuvad ja ka kunagi valismaailmale taiesti suletud K6uedraakoni maa, nagu nad ise siin oma maad kutsuvad, on yha enam avanenud. 2005 sygisel kaisin siin esimest korda ja eile maandusin taas, et seekord siin oluliselt kauem ringi uidata. Muidugi ei ole teist korda tulles Bhutan enam nii jalutrabalt imeline, sest see valine erilisus on ju meeles, aga nyyd loodangi naha seda maad ja neid magesid rohem sygavamalt, mitte pinnapealselt, nagu yhel tavalisel turismireisil. Aga sellest siis kunagi tulevikus, kui ma oma matkaga olen maha saanud.

Aga siinsete inimeste rahulikkus, uhkus ja vaarikus hammastab mind ikka. Ei mingit agressiivsust voi narviminekut voi mottetut rabelemist. K6ik kulgeb mingi siinsele elule iseloomuliku rytmiga, mis ei ole mitte mingi l6unamaine manjaana, vaid selline aastatuhandete jarjepidevuse paratamatuse tajumisest tingitud tasakaalustatud olemine. Seda on yksjag raske s6nadega kirjeldada - ma proovin selle peale m6telda oma matka kaigus, ja kui ma suudan selle s6nastada, siis panen selle ka kunagi kirja. Praegu igatahes ei ole selleks aeg kyps. Aga selge on see, et see rahu ja rytm hakkab kylge. See on nakkav ja kui vahepeal olin selle isegi unustanud, siis tana yht iidset kloostrit kylastades tabasin ma selle jalle nii vaga selgesti ara. Sellises kohas tuleb peale tunne, et siia tahaksi m6neks ajaks jaada ja m6tleda m6nd oma m6tet ning lasta n.-o. tavalise elu kuskil omaoodu ja valjaspool iseennast kulgeda. Ma ei imesta nende inimeste yle, kes seda teevadki, nagu mind ei yllatanud Kathmandu-Paro lennukis nahtud pikk ja vibalik valge kutt punases mungaryys, kes oli teel siinsetesse kloostritesse.

Ega see nyyd muidugi ei tahenda, et ma tahaksin ise budistiks voi, mis veelgi karmim, mungaks hakata - arge pabistage. Seda kindlasti mitte, aga ma tahan sellega ytelda, et siin on midagi sellist, mis paratamatult vaga haarav on. Aga matkata tahan ma kyll ja seda ma ka homme hommikul hakkan tegema. Suure t6enaosusega ei ole meie 360-kilomeetrisel matkarajal Internetti, kuigi mingi legendid raagivad, et kuskil 10-paevateekonna kaugusel on yks kyla, kus aeg ajal olla mingi side valisilmaga. Et kui seal on, siis on, aga kui mitte, siis paasen ma teiega yhendusse umber 11-nda oktoobri paiku. Seniks peab proovima mingeid spirituaalseid sidevahendeid, aga ega nende peale vist eriti loota ei maksa...

Peep

Muutunud Kathmandu

Kui ma eelmises kirjas utlesin, et Kathmandus on koik sama, siis paris nii see siiski ei ole. Vahepealse ajaga on ju kuningale jalaga antud ja Nepaalist on vabariik saanud. Maoistid, marksistid ja muud punased on kehtima pannud uued seadused ja meiesugustele mujalttulnutele paistab vast koige enam silma see, et kl 11 ohtul lopeb Kathmandus elu. Baarid, kohvikud, soogi- ja tantsukohad pannakse koik sel kellaajal kinni, ja rohkem polegi siin enam midagi peale hakata. Seega pole Kathmandu enam pariselt selline pooraselt vabameelne peopaik, nagu varem, ja oieti on sellest ju kahju, kuigi ma koige hullem peoloom ju pole. Aga kuidagi on siin nuud vahem seda vabameelset mudinat, mille poolest Kathmandu vanalinn Thamel nii eriline oli. Muidugi poeb sulle endiselt iga nurga peal ligi kutte, kes sosistavad salaparaseid sonu, nagu hash, joint, marijuana ja isegi opium voi pakuvad muid erilisi teenuseid, mis koik kuidagi massashiga seotud, aga jah - tanavamelu lopeb tapselt tund enne sydaood ja siis ei saa enam isegi internetikohvikusse minna, sest ka need pannakse kinni.

Aga muud asjad on samad - poed ja kohvikud ja sildid ning isegi inimesed, kes - ullatus, ullatus - su ara tunnevad, kuigi vahepeal pole ma siin ju mitu aastat kainud. Mu teemees teepoes kusis, et mis siis nuud juhtus, et sa nii kaua aega pole kainud, ja et kas lopuks sai toesti tee otsa... Weizen Bakreys, selles minu juustukoogikohas oli sama kutt tool, kes mu esimese siinoleku ajal ja selles massaazhiurkas, kus ma kaisin toona ja kus ka tana, oli sama mees tool. NB! mina kaisin ikka sellises parismassazhis, oieti Reiki-massaazhis, mitte sellises, nagu kutid oositi tanavatel pakuvad. See oli nuud lihtsalt tapsustuse korras uteldud...

Aga tunni parast lahen ma lennujaama, kust Druk Air ehk Draakoni Ohu nimeline lennukompanii viib meid ule magede Bhutani. Ja juba ulehomme panen oma kolakad matkasaapad jalga, votan koti selga ja hakkan astuma ules pilvedele lahemale. Ihu on valmis, vaim ka, juuksed on siiliks aetud, et oleks vahem jamamist, sest jargmisel korral peale ulehomset hommikut saab ennast pesta ilmselt alles kuskil 11. oktoobri paiku. Olge koik tublid ja ma loodan, et saan siia midagi kirbada veel ka kuskilt Bhutanist. Aga kui mitte, siis kunagi ikka.

Peep

Tagasi Kathmandus

Parast taiesti magamata ood Tallinnas ja 8-tunnist lendu Helsingist Delhisse ja veel uhte magamata ood sealses lennujaamas, maandusin Kathmandus. Keskpaevane uni tuttavas Vaishali hotellis oli kosutav ja tundub, et elu hakkab jalle sisse tulema. Muidugimoista tegin nuud esimese kaigu kohe oma lemmikjuustukoogikohta, mis on taiesti alles. Nagu koik muugi. Oieti on see hammastav, et kuigi ma olin siin viimati 2005 sugisel, ei ole esmapilgul mitte midagi muutunud. Lohnad on samad ja sildid ja inimesed... Ja juustukook on sama hea. On raske utelda, mis siin on, mis sellise eriliselt monusa koduse tunde tekitab, kuigi kodust on siin koik ju nii erinev. Aga hea on siin olla ja ainuke asi, mille ule kahetsust voib tunda, on see, et siin pole minuga kaasas neid minu jaoks nii olulisi inimesi, kes - ma usun - voiks siin samamoodi ennast hasti tunda, kui mina... Aga nuud lahen ma ohtust sooma ja luban, et kirjutan homme pisut pikemalt.

Peep

Valede vale!

Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov teatas just intervjuus Euronewsile, et mitte ükski Vene sõdur pole Gruusia territooriumile astunud. Et kõik nad on rangelt Lõuna-Osseetia piirides. Ivanovi järgi pole seega Gorisse tanke saadetud, Poti sadamat ja Thbilisi sõjaväelennuvälja pole pommitatud jne. See kõik olevat Gruusia-poolne Goebbelsi-stiilis vale, millele pole mitte mitte mingisugust alust. Samal ajal näitab CNN, kuidas Vene tankikolonn liigub Gorist edasi Gruusia sisemaale. CNN-i reporter rääkis Vene sõduritega, kes ütlesid, et "meil kästi siin Gruusias olla ja edasi liikuda ja seda me ka teeme..." Täitsa lõpp! Selline vale nii kõrge Vene poliitiku suust tervele Euroopale on ikka lausa ennekuulmatu. Isegi venelaste RTR näitas kindralstaabi ülema asetäitja pressikat, kus too teatas, et "jah, meie mehed on Gruusias sees, sest peame ju luurama, mida grusiinid plaanivad, sest oleme niigi suuri kahjusid kandnud." Ja kui üks vene reporter küsis, et "kuidas siis nii, et meie väed niis uuri kaotusi on kandnud?", ütles too kindral, et "nojah, Berliini vallutamine käis ka vere sees..."

Ma olen vaadanud viimastel päevadel CCN-i ja Euronewsi kõrval ka päris palju RTR-i, et näha, millist ajupesu siis ikkagi venelased omadele (ja paraku ka meie venelastele) teevad. See on sõnukirjeldamatu! Ma ei räägigi ühtedest ja samadest nutvatest ning värisevatest osseedi mammidest, keda näidatakse järjest ja järjest või põlemapandud Gruusia tankidest, aga mu "lemmik" oli üks kuskilt kinnipüütud ameeriklane, kes, ROSSIJA-kirjaga pesapallimüts peas kirus inglise keeles mõrtsukatest grusiine ja USA-d, kes vaimuhaige Saakašvili osseete tapma ajas, ja kõige lõpuks venelasi kiitis, kes selle hulluse ära lõpetavad. Tore oli ka see, kui RTR näitas Tshinvalis ühte purukspommitatud kirikut ja rääkis, et näe, grusiinid on rikkunud mingit konventsiooni, mille järgi ei tohi arhitektuurimälestisi lammutada ja sellega on pandud toime järjekordne rahvusvaheline kuritegu, samasugune, nagu genotsiid... Ja siis kui teisi Vene telekanaleid klõpsida, tuleb kolmest ülejäänust vähemalt kahest mingi Vene sõjafilm. Üks tavaliselt Teisest Maailmasõjast (vabandust: Suurest Isamaasõjast) ja teine lihtsalt mingitest 70-80-ndate vapratest punaväelastest. Ja mida siis tahtagi kasvõi meie venelastest, kui nad sellist ajupesu saavad päevast päeva ja ööst öösse! Ja siin ei aita ka mingi ETV2 või mis iganes, sest ma ei usu elu sees, et Eesti suudaks siinseid venelasi panna sellisel puhul, nagu praegu, kanalit vahetama...

Aga jah: see Ivanovi intervjuu oli ikka nii uskumatu, et seda ei julge venelased ilmselt isegi oma kodus näidata! Aga reporteri küsimuse peale, et kuidas Ivanov kommenteerib seda, et ainsa riigina on Moskva käitumise Gruusias ametlikult heaks kiitnud Kuuba (NB! Isegi mitte Valgevene või Põhja-Korea!!!), ütles Vene asepeaminister, et "see kinnitab vaid seda, kui levinud on maailmas topeltstandardid." Et siis kogu maailm, isegi kõige kindlamad liitlased, lähtuvad teistsugustest väärtustest, kui kõne all on Venemaa tegevuse hindamine. Vaene Ivanov - kõik teevad liiga! Aga vana Goebbels võiks küll uhkusest pakatada, et tal nii usinad õpilased on...

Peep

Tagasi Keskaega

Karta on, et Gruusia jääb kokkuvõttes Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ilma. Mulle tundub, et seda ei õnnestu kellelgi vältida. Venelased toimetasid selle asja osavalt ära, mõneti grusiinide endi kätega, kes üha jõhramale torkimisele lihtsalt ei saanud enam reageerimata jätta. See oleks sama olnud, kui hüpoteetilises Vostotšno-Viruski Respublikas oleks Moskva utsitatud ja Kohtla-Järvel pesitsevad venelased maha põletatud Iisaku küla ja siis Eesti valitsus oleks Kohtla-Järvele meie skaudipataljoni saatnud. Kas seda oleks saanud tegemata jätta? Jah oleks - aga ainult Ida-Virust loobumise hinnaga. Kas eestlased oleksid sellise asja sellele valitsusele andestanud? Ilmselt mitte... Gruusias läks samamoodi. Kahjuks arvestas Venemaa kõik asjad väga täpselt läbi, Gruusia oli sundviskes ja edasi on tehnika küsimus.

Mis edasi? Ma arvan, et Gruusia riik jääb ärakohitsetud kujul siiski alles. Aga see on ainult algus. Venemaa neelab Lõuna-Osseetia ja Abhaasia alla, ilmselt jäävad seal küll mingid kohalikud nukuvalitsused alles ja ilmselt neid "riike" eriti keegi ei tunnusta (vähemalt esialgu mitte), aga ka see värd Transnistria on ju juba hulk aastaid olemas ja toimetab omasoodu ning Moskva näpunäidete kohaselt edasi. Suure tõenäosusega on järgmine Ukraina, kus Moskva korraldab sarnase "ülevõtmise" Krimmis. Ja võib-olla mõnes piirkonnas veel. Edasine on närvide mäng. Kas venelased julgevad tulla ka EU ja NATO täisliikmete vastu, kelle suhtes kehtib paragrahv 5, mille kohaselt rünnak mis tahes NATO liikmesriigi vastu on rünnak kogu NATO vastu ehk siis ka USA, Saksamaa, Suurbritannia, Norra jne., vastu. See saab sõltuma sellest, kuidas USA ja NATO reageerivad venelaste järgmistele "ülevõtmistele".

Ja siis edasi? Edasi kuulutavad end iseseisvaks Transilvaania ungarlased, mis tekitab madina Ungari ja Rumeenia vahel. Siis teevad oma riigi ära baskid, siis saadab Ahvenamaa kuradile Soome. Skandinaavias sünnib kolm Saami vabariiki - Norras, Rootsis ja Soomes, Korsika kuulutav välja iseseisvuse Prantsusmaast, Kosovo ehk teise Albaania serblased teevad oma Mini-Serbia... Rääkimata niikuinii kaheks või isegi kolmeks jagunevast Belgiast, omaette Katalooniast ja lõpuks ka 24-st konföderatsioonilepingu kuu peale saatnud Šveitsi kantonist. Ja jõuamegi tagasi Keskaegsesse Euroopasse, kus sajad vürsti- ning vaba- ja linnriigid omavahel jagelesid ja oma alamatele aina uusi makse välja mõtlesid.

Ja kui siis sealt kunagi tagasi vaadatakse, siis õhatakse kahetsevalt tuletades meelde, et kõik see algas kunagi sellest, et üheskoos lammastena pealt vaadati kuidas Venemaa askeldab ja muidugi seda, kui ameeriklaste eestvedamisel võeti kätte ja ühe imeliku riigi, pealkirjaga "Kosovo", iseseisvust tunnistati. Mis ju Venemaale tema trumbid kätte mängis...

Peep

PS! Ma arvan, et ma nüüd mingi aeg eelistan Prantsuse, Lõuna-Aafrika või Itaalia veinidele küll Gruusia omi. Lähen tutvun juba täna meie veinipoodide valikuga...

Läheb veelgi hullemaks

Täna jooksis naftabarreli hind 145-dollari piirist üle. Kui aasta tagasi naerdi välja need inimesed, kes ennustasid 100-dollarist hinda, siis nüüd ei kahtle vist enam keegi, et 200 ja isegi üle selle tuleb üsna pea. Ma siin vaatasin just eile oma maja küttekulusid ja nentisin, et minu läinudaastane otsus õlikatel välja vahetada pidugraanulikatla vastu oli absoluutselt õige. Eelmise aasta juulist selle aasta juunini kulus mul graanulitele 15 000 krooni, aasta varem samal perioodil läks õli peale 24 000.-. Seejuures maksis 2006-2007 õliliiter keskmiselt 8,50 aga praegu on hind üle 12-ne krooni, aasta lõpuks ennustatakse 15 ja järgmiseks aastaks 20 krooni liitri eest. Karm! Kuulsin just ühe ühest tuttava tuttavast, kes olla öelnud, et oma eelmisel aastal ostetud põllumaja pangalaenuintressid kannatab ta küll ära maksta, aga talvised küttekulud pidavat temas juba ette õõva tekitavat. Ilmselt saavad villased sokid, vatitekid ja aivarpohlaku-nimelised vestid eeloleva sügise-talve müügihittideks...

Tegelikult peaks ju sellised naftahinnad pisut rohelisema mõttelaadiga inimeste jaoks olema palsamiks hingele - tarbimine väheneb, inimesed sõidavad vähem ja pisema mootoriga autodega, hakkavad vähem lendama, tarbivad igasuguseid asju vähem jne. Kokkuvõtteks peaks see ju olema kergenduseks keskkonnale. Paraku ei ole asjad sugugi nii ühesed. Selge on ju see, et naftapuuduses hakkavad inimesed tarbima alternatiivseid kütuseid ja see võib viia hoopis suuremate keskkonnajamadeni. Meie urgitseme siit Eestimaa seest välja põlevkivi, aga mujal maailmas kasvab juba jõudsalt kivisöe kaevandamine ja ja põletamine. Ega kivisüsi on ju kogu aeg olemas olnud ja pisitasa on seda kasutatud ka, aga viimaste aastakümnete jooksul on selle kaevandamise omahind olnud lihtsalt liiga kõrge, et seda laiemalt kasutada. Või siis on nafta hind olnud liiga odav. Nüüd on olukord muutunud ja kivisüsi jälle konkurentsivõimeliseks tõusnud. Lugesin kuskilt, et ühes Jaapani kaevanduslinnas, kus läinud sajandi 60-ndatel elas 70 000 kaevurit ja kus kolm aastat tagasi oli alles jäänud 5000 mäemeest, taasavatakse usinalt konserveeritud kaevandusi ja palgatakse inimesi, kellele antakse poolmuidu kortereid tolle linna arvukates aastaid tühjalt seisnud majades.

Hull lugu on aga see, et kivisöe põletamisest saadav energia saastab vähemalt atmosfääri veelgi rohkem kui nafta põletamine. Mul tulevad siinkohal kohe meelde kirjeldused 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Londonist, kus kuulsad sudud ja selle tagajärjel tekkinud igasugused haigused olid tingitud just kivisöega majade kütmisega kaasnevast tossust. Ja kui inimeste energiavajadusi hakatakse nafta ja gaasi põletamise asemel massiliselt asendama kivisöe põletamisega, siis toob see ju endaga kaasa senisest veelgi karmima kliimasoojenemise pluss kõik sellega kaasnevad probleemid. Sest ega jutt ei käi ainult toasoojast - erinevalt 100-aasta tagusest Londonist annab ju kõige olulisema osa saastest kõikvõimalik tootmine. Tohutute tehasekomplekside korstendest tõusev toss ei varja nõndamoodi mitte enam ühte linna, vaid terve selle õnnetu planeedi. Ja nn puhast energiat ei paista veel kuskil silmapiiril...

Peep

Meie igapäevast bensiini...

Bensiini ja diiselkütuse hind tõuseb igal pool maailmas. Hispaanias mässavad selle vastu rekkajuhid ja kalurid, Soomes kutsutakse internetis üles boikoteerima suurte kütusefirmade bensiinijaamu, Indoneesias on bensujaamu põlema pistetud. Ameerikas hädaldavad bensiinimüüjad, et vanemat tüüpi mehaanilised tanklaautomaadid, aga selliseid on terve USA täis, ei näita 99,99-st dollarist kõrgemat hinda. Et aga bensiini hind on juba jõuliselt üle 4 dollari galloni eest roninud (märtsi lõpul maksis Floridas bensiin veel keskeltläbi 3,25), siis ei saa suurema paagiga maasturid enam täispaaki tankida - numbreid ei jätku. Meie siin võime muidugi oma 18-kroonise liitrihinna juures ameeriklaste 10-kroonist bensiinihinda vaid kadestada, aga MTV3-s oli reportaaž, kus seesama 4 dollarit galloni (mis on teatavasti 3,8 liitrit) eest viib suurtes linnatagustes mallides kauplevaid poode pankrotti. Lisaks teatas General Motors, et kaalub tõsiselt hiiglaslike bensiiniõgijate Hummerite tootmise lõpetamist või siis selle kaubamärgi mahamüümist. Ka Ford lasi äsja välja pressiteate, et nad keskenduvad edaspidi vaid väikeste ja ökonoomsete sõidukite arendamisele. MTV3 reporter küsitles ka mingit USA paadisisustajat, kes ütles, et tema business on igatahes omadega ühel pool - ameeriklased ei tahtvat enam paatidega sõita, vaid üritavad neid maha müüa. Paadioksjonid pidavat olevat igapäevased, aga müük kesine. Kellegi Caroline Butleri (see oli see paadisisustaja) sõnul jäävad paadid lihtsalt kai äärde loksuma ja oma elupäevade lõppu ootama. Olgu peale - see naine oli toimuvast ilmselt masendunud, aga tänapäevaseid trende iseloomustab see päris hästi.



Peep