19.10.08

Väike maailm

Et maailm on väike, veendusin taas oma viimasel õhtul Bhutani pealinna Thimpu ühes mõnusas baaris. Lauas, kus ma oma kahe matkakaaslasega istusin, oli paar vaba kohta, ja ühel hetkel tulid ning istusid sinna kolm eurooplast. Vahetasime ühega neist paar triviaalset viisakusväljendit, et kes ja kust, kuni selgus, et ta elab juba viis aastat Thimpus. See oli juba huvitav, ja kui ta ütles, et on Austriast, läks jutt edasi, sest mina teadsin ka üht austerlast, kes mõned aastad tagasi tegutses alguses turismiäris Nepaalis, aga hiljem Bhutanis. Rääkisin siis sellest mehest ja küsisin, et kas ta on kuulnud oma kaasmaalasest, kes töötas Bhutani kuninga turisminõunikuna, ja kes sai hakkama sellise hullu tembuga, et sõitis Viinist autoga Bhutani, läbides oma teel Türgi, Iraagi, Iraani, Afganistani, Pakistani ja India. Selle peale vaatas see naine mind väga suurte silmadega, vaikis hetke ja ütles, et jah, ta teab seda meest, see on tema isa, ja küsis, et kust mina teda tean. Ta lisas veel, et isa läbis sama tee ka teistpidi, ja et selliseid reise tegi ta mitu. Siis ma pidin rääkima sellest, et ma olin kunagi ühe meesteklubi liige, kusjuures tema isa kuulus samasse klubisse Austrias, jne.

Ühesõnaga, kolme minuti jooksul selles juhuslikus Thimpu baaris leidsin inimese, kelle isa ma teadsin. Imelik on seejuures see, et kõik see ei üllatanud mind sel hetkel miskipärast üldse. See tundus kuidagi nii loomulik, aga mu matkakaaslased vaatasid küll toimunut väga suurte silmadega pealt. Nüüd tagantjärele tundub see suhteliselt põgus ja väga juhuslik kohtumine siiski üksjagu kummaline. Nojah, ma olen ju lugenud, et iga mistahes kaks inimest maailmas leiavad ühise tuttava keskmiselt kuuenda inimese kaudu, aga see, et ma Martini - nii oli tolle hullu austerlase nimi - tütrega niimoodi juhuslikult Bhutanis kohtun, oli siiski omajagu imelik. Eriti veel see, kuidas me oma jutuga praktiliselt kohe tema isani jõudsime. Kogu selle loo juures on muidugi ka ebameeldiv pool. Nimelt teatas Martini tütar Sofia mu palvele oma isa tervitada, et kahjuks pole see võimalik. Nimelt oli tema isa eelmisel aastal ootamatult siitilmast lahkunud. Ja kuigi ma ise polnud kunagi Martiniga kohtunud, teadsin ma meie ühiste tuttavate kaudu temast päris palju, nii et see uudis puudutas mind kuidagi vägagi isiklikult.

Peep

PS! Mu matkapildid on ikka veel ilmutuses, ma pole neile järele jõudnud minna, sest olen pärast tagasitulekut kõik päevad lennus olnud. Ja esmaspäeval lendan jälle, seekord Tartusse. Et siis uue nädala keskpaiku loodan mõned pildid siia üles riputada ja nende juurde veel matkajutte ka rääkida. Aga see siin on üks pilt mu eelmiselt, kolme aasta tagusest Bhutani-matkalt.

11.10.08

Tagasi tsivilisatsioonis

Parast 23 paeva ja ood olen ma nyyd magedest tagasi alla tsivilisatsiooni aare peale j6udnud. Eile oosel magasin juba yhes hotellis Punakhas, mis on Bhutani vana pealinn ja asub enam-vahem keset riiki. Seda labib riigi peamine ja enam-vahem ainuke maantee, mis algab Laane poolt vottes Parost, kus on riigi ainuke lennuvali, labib pealinna Thimpu ja jouab aina kitsamaks ja kitsamaks muutudes ysna riigi idaotsa valja. Yhesonaga - sinna Punakha hotelli joudes oli esimene kaik dushi alla, sest yleval magedes olin ma end tapselt kaks korda lobistanud jaises magijoes ja yhe korra yhes kylas kividega soojaks koetud puutynnis. Voite endale ette kujutada, milline m6nu oli seista voolava sooja vee all ja end yleni ja mitu korda korralikult sisse seebitada. Ja sellele jargnes uni voodid, valgete ja puhaste linade vahel, pea all padi ja peal tekk. Mmm... Aga mida seal hotellis polnud, oli Internet ja seega pidin veel paeva ootama, kuni tana Thimpusse j6udsin ja siinses hotellis netti paasesin.

Kui nyyd vaga lyhidalt see matk kokku v6tta, siis tundub, et yheks maailma raskeimaks magimatkaks teeb selle esmalt selle pikkus, teiseks k6rgus, kolmandaks Bhutani ilm ja neljandaks matkaradade seisukord. Siis algusest peale hakates on Snowmani raja pikkus umbes 360 kilomeetrit, mille labimiseks kulub optimaalselt 23-24 paeva, aga mis voib tanu ilmastikuoludele paris palju venida voi sootuks katkeda. See rada kulgeb peamiselt ylevalpool nelja ja poolt kilomeetrit, kus 6hk on h6re ja ood kylmad. Rajal tuleb labida 11 maekuru, millest umbes viis on korgemad kui 5 km ja ylejaanud 4,5 ja 5 vahel. K6ige k6rgem kuru oli 5300 m. Siis tuleb Bhutani ilm, millest tegelikult ykski Snowmani tutvustav kirjatykk midagi ei maini. Aga t6siasi on, et erinevalt Nepaalist sajab Bhutanis vaga palju ja vaga tihti. Meie matka k6ige pikem sadu kestis 48 tundi yhtesoodu, olles vahepeal vesi, siis lorts, l6puks lumi ning siis jallegi teistpidi tagasi. Ja siis v6ite ette kujutada, millised on riided, magamiskotid, telgid, jalatsid ja muu staff. Ja ega see meeleolule just ka k6ige positiivsemat m6ju ei avalda. L6puks veel matkarajad, mille labimine meenutab enamasti hiigelpika takistusriba labimist. Snowmani rajad koosnevad mudast, kividest nende keskel, millel hypeldes on v6imalik end saasta p6lvini mutta vajumisest, libedatest puujuurtest, j6gedest, millel puuduvad sillad, ja taevatreppidest, mis viivad yles kurule ja sealt alla. Vahepeal oli tunne, et ristiks selle Snowmani ymber Mudmaniks, aga siis tuli jallegi paike valja ja asi laks paremaks.

Aga ega sellest ei maksa nyyd jareldada, nagu oleks see matk kehv v6i ebameeldiv v6i tyytu olnud. Matk oli vagev ja hing sai ysna puhtaks. Lihtsalt minu varasemate magimatkadega v6rreldes oli see teistsugune. Kui tahta m6nusaid matkaradu ja vaga ilusaid vaateid lumetippudele, mida ei varja udu v6i pilv v6i vihm v6i lumesadu, siis tuleks minna Nepaali v6i Pakistani Kashmiiri (kus ma kyll veel kainud ei ole, aga millest raagivad haid s6nu minu matkakaaslased). Kui aga tahta panna ennast igatpidi proovile, nii fyysiliselt, aga peamiselt psyhholoogiliselt, siis on Bhutan muidugi karmim. Ja see paneb ennast ja loodust ja oma matkakaaslasi ning elu yldse vaatama senisest sootuks erineva pilguga. Ja mis on ju sellise matka eesmark, eksole...

Peep

PS! Hakkan siit tagasi lendama esmaspaeva varahommikul. Esimene ots viib Kathmandu kaudu Delhisse, kus tuleb terve pika paeva oodata, kuni sydaoosel valjub lennuk Helsingisse. Sinna j6uan teisipaeva varahommikul ja umbes kl 9 hommikul peaksin maanduma juba Tallinnas.

16.9.08

K6uedraakoni maal

Kaugel Himaalajas on Bhutani kuningriik - maa, millest unistasin juba lapsena. See on alati olnud selline salaparane ja kattesamatu ning ma olin aastaid veendunud, et kui miski on taiesti v6imatu, siis on see siia sattumine. Aga ajad muutuvad ja ka kunagi valismaailmale taiesti suletud K6uedraakoni maa, nagu nad ise siin oma maad kutsuvad, on yha enam avanenud. 2005 sygisel kaisin siin esimest korda ja eile maandusin taas, et seekord siin oluliselt kauem ringi uidata. Muidugi ei ole teist korda tulles Bhutan enam nii jalutrabalt imeline, sest see valine erilisus on ju meeles, aga nyyd loodangi naha seda maad ja neid magesid rohem sygavamalt, mitte pinnapealselt, nagu yhel tavalisel turismireisil. Aga sellest siis kunagi tulevikus, kui ma oma matkaga olen maha saanud.

Aga siinsete inimeste rahulikkus, uhkus ja vaarikus hammastab mind ikka. Ei mingit agressiivsust voi narviminekut voi mottetut rabelemist. K6ik kulgeb mingi siinsele elule iseloomuliku rytmiga, mis ei ole mitte mingi l6unamaine manjaana, vaid selline aastatuhandete jarjepidevuse paratamatuse tajumisest tingitud tasakaalustatud olemine. Seda on yksjag raske s6nadega kirjeldada - ma proovin selle peale m6telda oma matka kaigus, ja kui ma suudan selle s6nastada, siis panen selle ka kunagi kirja. Praegu igatahes ei ole selleks aeg kyps. Aga selge on see, et see rahu ja rytm hakkab kylge. See on nakkav ja kui vahepeal olin selle isegi unustanud, siis tana yht iidset kloostrit kylastades tabasin ma selle jalle nii vaga selgesti ara. Sellises kohas tuleb peale tunne, et siia tahaksi m6neks ajaks jaada ja m6tleda m6nd oma m6tet ning lasta n.-o. tavalise elu kuskil omaoodu ja valjaspool iseennast kulgeda. Ma ei imesta nende inimeste yle, kes seda teevadki, nagu mind ei yllatanud Kathmandu-Paro lennukis nahtud pikk ja vibalik valge kutt punases mungaryys, kes oli teel siinsetesse kloostritesse.

Ega see nyyd muidugi ei tahenda, et ma tahaksin ise budistiks voi, mis veelgi karmim, mungaks hakata - arge pabistage. Seda kindlasti mitte, aga ma tahan sellega ytelda, et siin on midagi sellist, mis paratamatult vaga haarav on. Aga matkata tahan ma kyll ja seda ma ka homme hommikul hakkan tegema. Suure t6enaosusega ei ole meie 360-kilomeetrisel matkarajal Internetti, kuigi mingi legendid raagivad, et kuskil 10-paevateekonna kaugusel on yks kyla, kus aeg ajal olla mingi side valisilmaga. Et kui seal on, siis on, aga kui mitte, siis paasen ma teiega yhendusse umber 11-nda oktoobri paiku. Seniks peab proovima mingeid spirituaalseid sidevahendeid, aga ega nende peale vist eriti loota ei maksa...

Peep

15.9.08

Muutunud Kathmandu

Kui ma eelmises kirjas utlesin, et Kathmandus on koik sama, siis paris nii see siiski ei ole. Vahepealse ajaga on ju kuningale jalaga antud ja Nepaalist on vabariik saanud. Maoistid, marksistid ja muud punased on kehtima pannud uued seadused ja meiesugustele mujalttulnutele paistab vast koige enam silma see, et kl 11 ohtul lopeb Kathmandus elu. Baarid, kohvikud, soogi- ja tantsukohad pannakse koik sel kellaajal kinni, ja rohkem polegi siin enam midagi peale hakata. Seega pole Kathmandu enam pariselt selline pooraselt vabameelne peopaik, nagu varem, ja oieti on sellest ju kahju, kuigi ma koige hullem peoloom ju pole. Aga kuidagi on siin nuud vahem seda vabameelset mudinat, mille poolest Kathmandu vanalinn Thamel nii eriline oli. Muidugi poeb sulle endiselt iga nurga peal ligi kutte, kes sosistavad salaparaseid sonu, nagu hash, joint, marijuana ja isegi opium voi pakuvad muid erilisi teenuseid, mis koik kuidagi massashiga seotud, aga jah - tanavamelu lopeb tapselt tund enne sydaood ja siis ei saa enam isegi internetikohvikusse minna, sest ka need pannakse kinni.

Aga muud asjad on samad - poed ja kohvikud ja sildid ning isegi inimesed, kes - ullatus, ullatus - su ara tunnevad, kuigi vahepeal pole ma siin ju mitu aastat kainud. Mu teemees teepoes kusis, et mis siis nuud juhtus, et sa nii kaua aega pole kainud, ja et kas lopuks sai toesti tee otsa... Weizen Bakreys, selles minu juustukoogikohas oli sama kutt tool, kes mu esimese siinoleku ajal ja selles massaazhiurkas, kus ma kaisin toona ja kus ka tana, oli sama mees tool. NB! mina kaisin ikka sellises parismassazhis, oieti Reiki-massaazhis, mitte sellises, nagu kutid oositi tanavatel pakuvad. See oli nuud lihtsalt tapsustuse korras uteldud...

Aga tunni parast lahen ma lennujaama, kust Druk Air ehk Draakoni Ohu nimeline lennukompanii viib meid ule magede Bhutani. Ja juba ulehomme panen oma kolakad matkasaapad jalga, votan koti selga ja hakkan astuma ules pilvedele lahemale. Ihu on valmis, vaim ka, juuksed on siiliks aetud, et oleks vahem jamamist, sest jargmisel korral peale ulehomset hommikut saab ennast pesta ilmselt alles kuskil 11. oktoobri paiku. Olge koik tublid ja ma loodan, et saan siia midagi kirbada veel ka kuskilt Bhutanist. Aga kui mitte, siis kunagi ikka.

Peep

13.9.08

Tagasi Kathmandus

Parast taiesti magamata ood Tallinnas ja 8-tunnist lendu Helsingist Delhisse ja veel uhte magamata ood sealses lennujaamas, maandusin Kathmandus. Keskpaevane uni tuttavas Vaishali hotellis oli kosutav ja tundub, et elu hakkab jalle sisse tulema. Muidugimoista tegin nuud esimese kaigu kohe oma lemmikjuustukoogikohta, mis on taiesti alles. Nagu koik muugi. Oieti on see hammastav, et kuigi ma olin siin viimati 2005 sugisel, ei ole esmapilgul mitte midagi muutunud. Lohnad on samad ja sildid ja inimesed... Ja juustukook on sama hea. On raske utelda, mis siin on, mis sellise eriliselt monusa koduse tunde tekitab, kuigi kodust on siin koik ju nii erinev. Aga hea on siin olla ja ainuke asi, mille ule kahetsust voib tunda, on see, et siin pole minuga kaasas neid minu jaoks nii olulisi inimesi, kes - ma usun - voiks siin samamoodi ennast hasti tunda, kui mina... Aga nuud lahen ma ohtust sooma ja luban, et kirjutan homme pisut pikemalt.

Peep

14.8.08

Valede vale!

Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov teatas just intervjuus Euronewsile, et mitte ükski Vene sõdur pole Gruusia territooriumile astunud. Et kõik nad on rangelt Lõuna-Osseetia piirides. Ivanovi järgi pole seega Gorisse tanke saadetud, Poti sadamat ja Thbilisi sõjaväelennuvälja pole pommitatud jne. See kõik olevat Gruusia-poolne Goebbelsi-stiilis vale, millele pole mitte mitte mingisugust alust. Samal ajal näitab CNN, kuidas Vene tankikolonn liigub Gorist edasi Gruusia sisemaale. CNN-i reporter rääkis Vene sõduritega, kes ütlesid, et "meil kästi siin Gruusias olla ja edasi liikuda ja seda me ka teeme..." Täitsa lõpp! Selline vale nii kõrge Vene poliitiku suust tervele Euroopale on ikka lausa ennekuulmatu. Isegi venelaste RTR näitas kindralstaabi ülema asetäitja pressikat, kus too teatas, et "jah, meie mehed on Gruusias sees, sest peame ju luurama, mida grusiinid plaanivad, sest oleme niigi suuri kahjusid kandnud." Ja kui üks vene reporter küsis, et "kuidas siis nii, et meie väed niis uuri kaotusi on kandnud?", ütles too kindral, et "nojah, Berliini vallutamine käis ka vere sees..."

Ma olen vaadanud viimastel päevadel CCN-i ja Euronewsi kõrval ka päris palju RTR-i, et näha, millist ajupesu siis ikkagi venelased omadele (ja paraku ka meie venelastele) teevad. See on sõnukirjeldamatu! Ma ei räägigi ühtedest ja samadest nutvatest ning värisevatest osseedi mammidest, keda näidatakse järjest ja järjest või põlemapandud Gruusia tankidest, aga mu "lemmik" oli üks kuskilt kinnipüütud ameeriklane, kes, ROSSIJA-kirjaga pesapallimüts peas kirus inglise keeles mõrtsukatest grusiine ja USA-d, kes vaimuhaige Saakašvili osseete tapma ajas, ja kõige lõpuks venelasi kiitis, kes selle hulluse ära lõpetavad. Tore oli ka see, kui RTR näitas Tshinvalis ühte purukspommitatud kirikut ja rääkis, et näe, grusiinid on rikkunud mingit konventsiooni, mille järgi ei tohi arhitektuurimälestisi lammutada ja sellega on pandud toime järjekordne rahvusvaheline kuritegu, samasugune, nagu genotsiid... Ja siis kui teisi Vene telekanaleid klõpsida, tuleb kolmest ülejäänust vähemalt kahest mingi Vene sõjafilm. Üks tavaliselt Teisest Maailmasõjast (vabandust: Suurest Isamaasõjast) ja teine lihtsalt mingitest 70-80-ndate vapratest punaväelastest. Ja mida siis tahtagi kasvõi meie venelastest, kui nad sellist ajupesu saavad päevast päeva ja ööst öösse! Ja siin ei aita ka mingi ETV2 või mis iganes, sest ma ei usu elu sees, et Eesti suudaks siinseid venelasi panna sellisel puhul, nagu praegu, kanalit vahetama...

Aga jah: see Ivanovi intervjuu oli ikka nii uskumatu, et seda ei julge venelased ilmselt isegi oma kodus näidata! Aga reporteri küsimuse peale, et kuidas Ivanov kommenteerib seda, et ainsa riigina on Moskva käitumise Gruusias ametlikult heaks kiitnud Kuuba (NB! Isegi mitte Valgevene või Põhja-Korea!!!), ütles Vene asepeaminister, et "see kinnitab vaid seda, kui levinud on maailmas topeltstandardid." Et siis kogu maailm, isegi kõige kindlamad liitlased, lähtuvad teistsugustest väärtustest, kui kõne all on Venemaa tegevuse hindamine. Vaene Ivanov - kõik teevad liiga! Aga vana Goebbels võiks küll uhkusest pakatada, et tal nii usinad õpilased on...

Peep

12.8.08

Tagasi Keskaega

Karta on, et Gruusia jääb kokkuvõttes Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ilma. Mulle tundub, et seda ei õnnestu kellelgi vältida. Venelased toimetasid selle asja osavalt ära, mõneti grusiinide endi kätega, kes üha jõhramale torkimisele lihtsalt ei saanud enam reageerimata jätta. See oleks sama olnud, kui hüpoteetilises Vostotšno-Viruski Respublikas oleks Moskva utsitatud ja Kohtla-Järvel pesitsevad venelased maha põletatud Iisaku küla ja siis Eesti valitsus oleks Kohtla-Järvele meie skaudipataljoni saatnud. Kas seda oleks saanud tegemata jätta? Jah oleks - aga ainult Ida-Virust loobumise hinnaga. Kas eestlased oleksid sellise asja sellele valitsusele andestanud? Ilmselt mitte... Gruusias läks samamoodi. Kahjuks arvestas Venemaa kõik asjad väga täpselt läbi, Gruusia oli sundviskes ja edasi on tehnika küsimus.

Mis edasi? Ma arvan, et Gruusia riik jääb ärakohitsetud kujul siiski alles. Aga see on ainult algus. Venemaa neelab Lõuna-Osseetia ja Abhaasia alla, ilmselt jäävad seal küll mingid kohalikud nukuvalitsused alles ja ilmselt neid "riike" eriti keegi ei tunnusta (vähemalt esialgu mitte), aga ka see värd Transnistria on ju juba hulk aastaid olemas ja toimetab omasoodu ning Moskva näpunäidete kohaselt edasi. Suure tõenäosusega on järgmine Ukraina, kus Moskva korraldab sarnase "ülevõtmise" Krimmis. Ja võib-olla mõnes piirkonnas veel. Edasine on närvide mäng. Kas venelased julgevad tulla ka EU ja NATO täisliikmete vastu, kelle suhtes kehtib paragrahv 5, mille kohaselt rünnak mis tahes NATO liikmesriigi vastu on rünnak kogu NATO vastu ehk siis ka USA, Saksamaa, Suurbritannia, Norra jne., vastu. See saab sõltuma sellest, kuidas USA ja NATO reageerivad venelaste järgmistele "ülevõtmistele".

Ja siis edasi? Edasi kuulutavad end iseseisvaks Transilvaania ungarlased, mis tekitab madina Ungari ja Rumeenia vahel. Siis teevad oma riigi ära baskid, siis saadab Ahvenamaa kuradile Soome. Skandinaavias sünnib kolm Saami vabariiki - Norras, Rootsis ja Soomes, Korsika kuulutav välja iseseisvuse Prantsusmaast, Kosovo ehk teise Albaania serblased teevad oma Mini-Serbia... Rääkimata niikuinii kaheks või isegi kolmeks jagunevast Belgiast, omaette Katalooniast ja lõpuks ka 24-st konföderatsioonilepingu kuu peale saatnud Šveitsi kantonist. Ja jõuamegi tagasi Keskaegsesse Euroopasse, kus sajad vürsti- ning vaba- ja linnriigid omavahel jagelesid ja oma alamatele aina uusi makse välja mõtlesid.

Ja kui siis sealt kunagi tagasi vaadatakse, siis õhatakse kahetsevalt tuletades meelde, et kõik see algas kunagi sellest, et üheskoos lammastena pealt vaadati kuidas Venemaa askeldab ja muidugi seda, kui ameeriklaste eestvedamisel võeti kätte ja ühe imeliku riigi, pealkirjaga "Kosovo", iseseisvust tunnistati. Mis ju Venemaale tema trumbid kätte mängis...

Peep

PS! Ma arvan, et ma nüüd mingi aeg eelistan Prantsuse, Lõuna-Aafrika või Itaalia veinidele küll Gruusia omi. Lähen tutvun juba täna meie veinipoodide valikuga...