Kohal

Esimene pilk Kazbekile on paljulubav. Alt külast paistab ilus lumepüramiid, päike on tõusnud ja taevas pole ühtegi pilve. Lela sõnul on tegemist esimese tõeliselt ilusa ilmaga. Paar päeva tagasi läks tema juurest üles mäele Poola grupp, kes just praegu peaksid tipus olema. Aga meie asutame end nüüd hommikuunele, sest seljataga on 18 tundi reisimist. Ja lennuki- ning autouned ei ole ju just need kõige kosutavamad. Peep

Ilm Kazbekil

21. septembril, kui meil peaks esialgse kava järgi olema esimene tipukatse, lubab ilmaennustus sobilikke tingimusi. Ilm peaks olema pilvitu, külmakraade üleval 4-5, tuul mitte rohkem kui 10-20 km/h (3-6 m/sek), mis on mägede jaoks praktiliselt tuulevaikus. Teisipäevast edasi mul praegu rohkem ilmaennustust ei ole, aga loodetavasti on ka päev hiljem veel sama head tingimused. Sest 22. september on plaani järgi teine võimalik tipupäev. Aga et teil oleks ülevaade, muidas me kulgeme, siis siin on meie matka päevakava:

16.09: Tallinn-Varssavi-Thbilisi

17.09: Thbilisi-Kazbegi küla

18.09: Kazbegi küla-vahelaager (3000 m)

19.09: vahelaager-baaslaager "Meteostantsija" (3800m)

20.09: Meteostatsija. Aklimatiseerumine

21.09: Esimese võimalik tipukatse

22.09: Esimene või teine tipukatse

23.09 "Meteostantsija"-Kazbegi küla

24.09: Kazbegi küla-Thbilisi

25.09 Thbilisi-Munchen-Tallinna (lennuk maandub Tallinnas kell 22.50).

Kohtumiseni,
Peep

Kazbekile

Neljapäeval lendame üle Varssavi Tbilisisse, et järgmisel nädalal Kazbeki tipus (5033 või 5040 või 5047 - erinevad allikad annavad erineva kõrguse) ära käia. Meie grupp pole suur, seitse inimest Eestist, pluss kohalik giid Leri, aga mulle see meeldib, sest ma ei ole just kõige suurem kolhoosi-fänn. Lisaks Alarile, kes on meie tiimi juht ja giid, tulevad kaasa Reeda Tuula, Siret Samarüütel, Tiit Mägi, Ardi Vister ja Tiit Orlovski. Kahju, et Airal, kes kuni viimase hetkeni oli ka kaasa tulemas, jääb seekord Kazbekile ronimata, aga eks ta ole seda juba teinud ka ning mitte ühe korra. Aga eile saime kokku Tallinnas Astangu pangal, teada-tuntud mägironijate harjutuspaigas, kus Alar varustuse üle vaatas ja inimestele põhilised köievõtted ette näitas. Ei midagi erilist ja keerulist, Kazbek pole ju mingi suur ning tehniline mägi, aga kassidega ja köies tuleb üles minna ning kuuldavasti on päris üleval ka lõik, kus teatud lume- ning jääolude puhul peab end šumaari abil edasi tõmbama.

Juuni alguses käisid Kazbekki proovimas Krisli ja Raul meie eelmise aasta Aconcagua-tiimist, kahjuks jäi neil ilma tõttu tipp tegemata. Loodetavasti läheb meil õnnelikult, kuigi päris kindel selles olla ei saa. Ettevaatlikuks teeb arusaadavalt see, et meeskonnas on Alar, kelle kohalolek vähemalt minu isikliku kogemuse järgi toob mägedes kaasa lumesaju, kõva tuule ja muud sarnased meteoroloogilised ilmingud, mis tiputõusu vägagi küsitavaks teevad. Õieti ma otsustasingi üsna viimasel hetkel selle Kazbeki-ronimise ära teha, et kontrollida, kas seos Alari ja halva ilma vahel on tõesti sedavõrd fataalne. Et kui see nii on, siis tuleb ju tuleviku-projektide puhul tõsiselt järele mõtelda, missuguse tiimiga neid teha... Aga kui tõsiselt, siis tekkis lihtsalt selline suhteliselt vaba nädal, mida on väga sobilik kiireks ronimiseks ära kasutada. Ja Kazbekil saab tõesti teoreetiliselt kiiresti ära käia.

Operatiivseid uudiseid meie ettevõtmise kohta saab siitsamast minu blogist, omapoolsete asjakohaste ning mahlakate kommentaaridega kostitab teid ilmselt Aira, kelle blogi link on ka siin minu linkide kogumikus, ja midagi ilmub ilmselt ka Facebooki Himaalaja 2010 küljel. Praegu riputan aga siia üles ka mõned pildid meie eilsest kokkusaamisest. Igatahes, olge lainel...

Peep

Swedish Classic 2010

Paar päeva tagasi potsas mu postkasti ümbrik, mida ammu ootasin. Kohale jõudis Swedish Classicu diplom, mis tunnistab, et ma olen tõepoolest teist korda selle kuulsa Rootsi kestvussarja läbi teinud. Ilus diplom, allkirjadega ja puha, sini-kuldse raami sees. Minu enda poolt makstud, muidugimõista. Aga loomulikult ei tähenda see seda, nagu saaks SC diplomi vaid raha eest, selleks tuleb ikka kõik SC sarja neli osavõistlust ühe jooksva aasta sees ära lõpetada. Ja see polegi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. Sarjaga alustati 1971. aastal ja praeguseks hetkeks on selle lõpetanud 23 486 meest ning 4959 naist. Seda pole 39 aasta kohta just väga palju. Mina olin 2005. aastal, kui ma SC esimest korda läbi tegin, 21 808. lõpetaja ja see number jääb mulle alatiseks. Teist, kolmandat ja nõnda edasi korda lõpetajaid uuesti üle ei loeta. Sellised on SC reeglid. Ka need kümme meest, kes on SC 25 korda läbi teinud, jäävad lõpetajate nimestikku oma esimese korra numbri all. Kujutage ette: 25 korda sõita läbi Vasaloppet, vändata rattaga 300 kilomeetrit ümber Vätterni järve, 30-km krossist ja 3-km ujumisest rääkimata. See teeb kokku ju 10 575 kilomeetrit! Pluss trennikilomeetrid, sest ilma korraliku trennikilometraažita ju selliseid vahemaid ei läbi. Mnjah, mulle tundub, et mul on arenguruumi...

Peep

Vansbrosimningen 2010

Pühapäeval olin Rootsis ujumas. Kõlab tobedalt, aga nii see oli. Lendasin spetsiaalselt selleks Riia kaudu Stockholmi, sealt Uppsalasse ning siis koos Ulfi ja Fredrikuga, kes tuli kohale Göteborgist, Vansbrosse, mis asub Kesk-Rootsis Dalarnas. Aga ujumine kujutas endast 3-kilomeetrist distantsi, mis kuulub Swedish Classicu sarja. Ujuda tuleb Vanåni ja Västerdali jõgedes, kaks kilomeetrit alguses allavoolu ja viimane kilomeeter teises jões vastuvoolu. Nagu ka muud Classicu sarja asjad, on ka see ujumine jube populaarne, seekordsetest erinevatest distantsidest võttis osa üle 11 000 inimese. Põhidistantsil lasti inimesi 15-minutilise intervalliga 500-kaupa vette ja nii oligi, et kui meie olime ammu lõpetanud ja üle silla suuna tagasi idarannikule võtsime, oli meie all jõgi ikka värvilisi ujumismütse kandvaid peanuppe täis. Lõbus...

Mul kulus kolme kilomeetri läbimiseks sel korral üks tund ja kolm minutit, enam kui 7 minutit nobedamalt, kui 2005. aastal, kui ma seda võistlust esimest korda tegin. Ja kuigi ma olin ausalt öeldes sel aastal esimest korda üldse vees, siis oli tunne väga hea ja kogu distantsi läbikroolimine oli lausa mõnus. Ilmselgelt on Vansbrosimningeni näol tegemist kõige kergema Classicu osavõistlusega üldse, mida tegelikult eriti ei anna võrrelda ei 30-kilomeetri krossijooksu, 90-kilomeetri suusatamisega, rääkimata juba 300-kilomeetrisest rattamaratonist. Aga selline see võistlus on, ja see võib vahel ka päris karm olla. Mingil aastal oli jõevesi vaid 14 kraadi soe ja selline ujumine enam väga lõbus vist pole. Sel aastal oli vesi kuskil 19-kraadine, mis kalüpsos ujudes on väga mõnus.

Pühapäeval Vansbros lõpetasin taas Swedish Classicu, mida alustasin eelmise aasta septembris Stockholmis Lidingöloppetiga. Seejuures oli tegemist minu teise Classicuga, esimesega sain ühele poole 2005. aastal ehk siis, kui ma üldse kehakultuuriga tegelema hakkasin. Seekord tuli minu koguajaks 23 tundi ja 20 minutit, julgelt alla 24 tunni, mis on enamiku Classicul ringlevate harrastussportlaste suur eesmärk. Olen mõistagi selle tulemusega väga rahul, seejuures ei tea ma teisi eestlasi, kes Classicu kaks korda läbi oleks teinud. Üsna suure tõenäosusega astun Classicu rattasse korra veel. Aga millal, seda vaatan. Tulge ka...

Peep

"Reporteri" link

Kui Saulius ja Ruta Tallinnas käisid ning me kõik siin kokku saime, siis andsid nii Saulius kui ka Alar intervjuu Kanal2 "Reporterile". Saulius andis Kanalile kasutada ka oma ülesvõtteid ekspeditsioonilt ja minu meelest on tal ikka väga häid kaadreid. Ma ei tea, kui paljud seda lõiku nägid, aga nendele, kes seda ei sattunud vaatama, siis siin on link, kust seda saab üle vaadata. Kunagi, kui Saulius oma video meie ekspeditsioonist valmis saab, siis loodan ma samuti seda siin eksponeerida. Seniks aga nii palju, kui Kanali vennad tema materjalist kokku miksisid.

Peep

PS! Umbes niimoodi käis meil see allatulek (Ruta fotod):

3. juuli pidu