Meteos

Kell on kohaliku aja järgi kolm päeval ja me jõudsime baaslaagrisse ehk Meteosse ehk Bethlemi Huti. See on vana Stalini aegne suur ilmajaam, mis tänaseks on üsna troostitus seisus, aga siin on toad, kus saab lavatsite peal magada ja isegi mingi kõrtsilaadne kamber kus saab kohalikku õlut, mis hobuste seljas on üles lohistatud. Kõrgust on siin umbes 3700 ja meie tänane matk kestis vaid neli tundi. Tulime üsna nobedalt, ehkki liustiku peal keeras ilma jälle sandiks - hakkas sadama teralist lund, mis näkku ja kraevahele sattudes pole kõige meeldivam. Seevastu hommikul oli ilm lausa imeline - pilvitu ja soe ning kui ka ülehomme on samasugune hommik, siis ei ole tipu tegemine probleem.

Homse päeva oleme siin, teeme pisikese aklimatiseerumise, jalutama pisut ülespoole kiriku juurde ja vedeleme niisama. Kiirustada pole vaja, kopsuturset ei taha kellelegi ja tipuhommikuks peab ka olema korralikult välja puhanud. Aga Leri on täna väga tõsine - eile jäi siin kõrvalaheliku peal kivivaringu alla üks tema sõber, kes oli parasjagu köie peal üles ronimas. Tal ei olnud mingit võimalust...

Peep

Sent from my iPhone

Vahelaagris

Hommikul kell 11 hakkasime Lela juurest üles liikuma. Pärast 6-tunnist matka jõudsime vahelaagrisse 3000-meetri kõrgusele ja nüüd on juba telgid üles pandud ning esimesed teepotid tulel. Muidugimõista saime vahepeal ka paar tundi vihma krae vahele, aga praeguseks on ilm jälle enam-vähem. Päikest küll pole, pole teist täna hommikust peale olnud, aga väga hull ka pole. Siin 3000-tuhande peal oleme parasjagu kahe pilvekihi vahel, aga tipp on näha ja lumepiirini on veel pisut maad. Homme hommikul liigume siit edasi baaslaagrisse "Meteostantsijasse", siit on minna umbes 800 tõusumeetrit, seda on küll vähem, kui täna, aga kõrgust tuleb juurde ja üle liustiku peab ka minema. Aga ei hullu, kõik on väge täis ja juttude järgi on tegijaid rohkem kui küll. Homme saavad kõikide seljakotid siiski üksjagu raskemad olema, sest hobune tõi kogu köögivarustuse ja proviandi alt külast siia vahelaagrisse kohale, siit edasi tuleb aga kõik eluks ja tipuks vajalik oma seljas üles kanda. Eks näis, millised on meeleolud homme õhtul...

Peep

Sent from my iPhone

Kazbegi külas

Täna hommikul, siis kui meie õndsa und magasime, saatis Poola grupp Kazbekilt helikopteriga Thbilisisse ühe oma grupi naise. Kohalikud telekanalid olid teatanud, et poolakaid tabas laviin, ja et üks naine jäi jääkamakate alla, aga see pole tõsi. Tegelikult sai see poolatar kopsuturse ja praeguseks pidi temaga kõik korras olema. Ta on Thbilisi haiglas, aga ülejäänud grupi liikmed, kellest neli ka tipu ära tegid, on juba all tagasi. Nad elavad samas majas, kus meie, ja ütlesid, et tegelikult oli nende ülesminek päris raske, sest ilm oli eelnevatel päevadel päris külm ja päris vastik. Aga preaegu on ilus ja prognoos lähipäeviks hea. Just tegime ära sisseostud, korjasime küla poodidest kokku vajamineva proviandi ja nüüd istume jõe ääres kohalikus kõrtsis, vaatame mäge, mis on end pilve sisse peitnud ja arutame edasisi tegevusplaane. Homme hommikul hakkame üles liikuma, see on selge. Kõik on reipad ja heatujulised ja tundub, et Poola grupi seiklused ei ole kellegi moraalile halvavalt mõjunud.

Peep

Sent from my iPhone

Kohal

Esimene pilk Kazbekile on paljulubav. Alt külast paistab ilus lumepüramiid, päike on tõusnud ja taevas pole ühtegi pilve. Lela sõnul on tegemist esimese tõeliselt ilusa ilmaga. Paar päeva tagasi läks tema juurest üles mäele Poola grupp, kes just praegu peaksid tipus olema. Aga meie asutame end nüüd hommikuunele, sest seljataga on 18 tundi reisimist. Ja lennuki- ning autouned ei ole ju just need kõige kosutavamad. Peep

Ilm Kazbekil

21. septembril, kui meil peaks esialgse kava järgi olema esimene tipukatse, lubab ilmaennustus sobilikke tingimusi. Ilm peaks olema pilvitu, külmakraade üleval 4-5, tuul mitte rohkem kui 10-20 km/h (3-6 m/sek), mis on mägede jaoks praktiliselt tuulevaikus. Teisipäevast edasi mul praegu rohkem ilmaennustust ei ole, aga loodetavasti on ka päev hiljem veel sama head tingimused. Sest 22. september on plaani järgi teine võimalik tipupäev. Aga et teil oleks ülevaade, muidas me kulgeme, siis siin on meie matka päevakava:

16.09: Tallinn-Varssavi-Thbilisi

17.09: Thbilisi-Kazbegi küla

18.09: Kazbegi küla-vahelaager (3000 m)

19.09: vahelaager-baaslaager "Meteostantsija" (3800m)

20.09: Meteostatsija. Aklimatiseerumine

21.09: Esimese võimalik tipukatse

22.09: Esimene või teine tipukatse

23.09 "Meteostantsija"-Kazbegi küla

24.09: Kazbegi küla-Thbilisi

25.09 Thbilisi-Munchen-Tallinna (lennuk maandub Tallinnas kell 22.50).

Kohtumiseni,
Peep

Kazbekile

Neljapäeval lendame üle Varssavi Tbilisisse, et järgmisel nädalal Kazbeki tipus (5033 või 5040 või 5047 - erinevad allikad annavad erineva kõrguse) ära käia. Meie grupp pole suur, seitse inimest Eestist, pluss kohalik giid Leri, aga mulle see meeldib, sest ma ei ole just kõige suurem kolhoosi-fänn. Lisaks Alarile, kes on meie tiimi juht ja giid, tulevad kaasa Reeda Tuula, Siret Samarüütel, Tiit Mägi, Ardi Vister ja Tiit Orlovski. Kahju, et Airal, kes kuni viimase hetkeni oli ka kaasa tulemas, jääb seekord Kazbekile ronimata, aga eks ta ole seda juba teinud ka ning mitte ühe korra. Aga eile saime kokku Tallinnas Astangu pangal, teada-tuntud mägironijate harjutuspaigas, kus Alar varustuse üle vaatas ja inimestele põhilised köievõtted ette näitas. Ei midagi erilist ja keerulist, Kazbek pole ju mingi suur ning tehniline mägi, aga kassidega ja köies tuleb üles minna ning kuuldavasti on päris üleval ka lõik, kus teatud lume- ning jääolude puhul peab end šumaari abil edasi tõmbama.

Juuni alguses käisid Kazbekki proovimas Krisli ja Raul meie eelmise aasta Aconcagua-tiimist, kahjuks jäi neil ilma tõttu tipp tegemata. Loodetavasti läheb meil õnnelikult, kuigi päris kindel selles olla ei saa. Ettevaatlikuks teeb arusaadavalt see, et meeskonnas on Alar, kelle kohalolek vähemalt minu isikliku kogemuse järgi toob mägedes kaasa lumesaju, kõva tuule ja muud sarnased meteoroloogilised ilmingud, mis tiputõusu vägagi küsitavaks teevad. Õieti ma otsustasingi üsna viimasel hetkel selle Kazbeki-ronimise ära teha, et kontrollida, kas seos Alari ja halva ilma vahel on tõesti sedavõrd fataalne. Et kui see nii on, siis tuleb ju tuleviku-projektide puhul tõsiselt järele mõtelda, missuguse tiimiga neid teha... Aga kui tõsiselt, siis tekkis lihtsalt selline suhteliselt vaba nädal, mida on väga sobilik kiireks ronimiseks ära kasutada. Ja Kazbekil saab tõesti teoreetiliselt kiiresti ära käia.

Operatiivseid uudiseid meie ettevõtmise kohta saab siitsamast minu blogist, omapoolsete asjakohaste ning mahlakate kommentaaridega kostitab teid ilmselt Aira, kelle blogi link on ka siin minu linkide kogumikus, ja midagi ilmub ilmselt ka Facebooki Himaalaja 2010 küljel. Praegu riputan aga siia üles ka mõned pildid meie eilsest kokkusaamisest. Igatahes, olge lainel...

Peep

Swedish Classic 2010

Paar päeva tagasi potsas mu postkasti ümbrik, mida ammu ootasin. Kohale jõudis Swedish Classicu diplom, mis tunnistab, et ma olen tõepoolest teist korda selle kuulsa Rootsi kestvussarja läbi teinud. Ilus diplom, allkirjadega ja puha, sini-kuldse raami sees. Minu enda poolt makstud, muidugimõista. Aga loomulikult ei tähenda see seda, nagu saaks SC diplomi vaid raha eest, selleks tuleb ikka kõik SC sarja neli osavõistlust ühe jooksva aasta sees ära lõpetada. Ja see polegi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. Sarjaga alustati 1971. aastal ja praeguseks hetkeks on selle lõpetanud 23 486 meest ning 4959 naist. Seda pole 39 aasta kohta just väga palju. Mina olin 2005. aastal, kui ma SC esimest korda läbi tegin, 21 808. lõpetaja ja see number jääb mulle alatiseks. Teist, kolmandat ja nõnda edasi korda lõpetajaid uuesti üle ei loeta. Sellised on SC reeglid. Ka need kümme meest, kes on SC 25 korda läbi teinud, jäävad lõpetajate nimestikku oma esimese korra numbri all. Kujutage ette: 25 korda sõita läbi Vasaloppet, vändata rattaga 300 kilomeetrit ümber Vätterni järve, 30-km krossist ja 3-km ujumisest rääkimata. See teeb kokku ju 10 575 kilomeetrit! Pluss trennikilomeetrid, sest ilma korraliku trennikilometraažita ju selliseid vahemaid ei läbi. Mnjah, mulle tundub, et mul on arenguruumi...

Peep