Üllatus-üllatus, aga eile saabus Chicagosse kevad. Ühe ööga läks uskumatult soojaks - eile päeval oli siin juba +13C, päike paistis ja seesama ilge tuul, mis veel üleeile sundis toas istuma ja väljas olles salli ümber kõrvade mässima nagu Wehrmachti sõduril Stalingradi all, oli muutunud soojaks ja mõnusaks. Selliseks, mis sundis jopehõlmu lahti hoidma ja nägu silmi kissitades päikese poole pöörama. Ja mis tähendab ju seda, et lähipäevil tuleb teha üks poereha, sest näiteks minul on küll kaasas ainult paks jope ja mantel ja kui nii edasi, siis ei ole selliste riietega siin miskit mõistlikku peale hakata. Aga paljalt särgiväel või kampsuniga ka ei kannata ringi töllerdada, kuigi selliseid tüüpe kohtas sellel esimesel keavdepäeval tänavatel küllaga.
Ja muidugi tegi see tuul ja öine vihm äkilise lõpu lumele, nii et meie pargitee, mis suure autotee alt läbi läheb, oli läbimatu põlvekõrguse vee tõttu.
Nii ma siis Magdaga eile parki ei saanudki, sest paati meil ju polnud, ja selle asemel läksime järve äärde. Olime seal käinud ka paar päeva varem, mis oli karm elamus, sest me olime sunnitud ukerdama libedate jääkamakate vahel, milles päris veepiiril lained üle lõid. Ja vana silla postid vees olid kui uhked klaas-skulptuurid, igaüks isemoodi, mis jäätükkide vahelt üles kõrgusid. Aga nüüd oli see kõik kadunud. Tõepoolest ühe ööga, ja rannal jõlkusid ringi inimesed T-särkide väel ning osa proovisid isegi juba paljajalu liivas rannavollet mängida. Mulle jäi mulje, et ka Magda oli seda kõike vaadates hämmingus, igatahes haaras teda mingi omamoodi eufooria, mis sundis teda rannaliival ringi tuuseldama ja samas veel üksikuid sulalumehunnikuid nähes nende sees kaevama ja püherdama. Mulle meenus see ütlus kevadistest vasikatest ja karjamaast...
Täna on pisut jahedam, nii 6 kraadi plussi, aga päike soojendab vägevalt. Ja teisipäevaks lubab ilmateade lausa +18C, mis tundub kalendrisse vaadates üsna uskumatu, eksole. Karta siiski on, et nii ei jää ja talve saab veel ka siin näha.
Eile hakkasin korralikuks ameeriklasteks ehk terveks ja ilusaks ning astusin kohaliku Fitness-klubi liikmeks. See asutus paikneb siin kohe ümber nurga, on avatud 24/7 ja seal saab teha üsna mõistliku kuumaksu eest absoluutselt kõike, alates kõnnist-jooksust ja jõumasinatest ning lõpetades ujumise ja kaljusena mööda ronimisega ning igasuguste rühmatreeningutega. Kogu see klubiliikmeks registreerimise värk võttis aega tubli poolteist tundi, ära pidin täitma hunnikuteviisi kõikvõimalikke pabereid, muuhulgas pidin tõestama, et ma elan tõepoolest seal, kus ma elan, mis tähendab, et ma pean sinna viima oma korteri rendilepingu...
Peep
2 comments:
Nii armsad pildid! Veab, et teil soe, meil -1'C, igalt poolt jääs ja libe. Ja tore, et te USA ellu sisse elate, tahaks ka seal olla juba. Musitage Magdat:)
Vaesekesed...... äkki peaks midagi toimetama teile kulleriga? Meil siin keegi Riina Vändre peab kuskil koguduses mingit sekänd-händi putkat? Haaran midagi teilegi kaasa, kui endale peale surutist uusi riideid lunima lähen?
Seni aga palun luusida korralikemates restoraanides, kuhu oleks sobilik Vabariigi aastapäeval minna? Või hoopiski Eesti Maja Chicagos?
R.
Post a Comment