Lillekülas. Kolmapäeval...

Tänaseks on juba hääl tagasi, aga neljapäeval polnud mul teist ollagi. Mõistagi oli see tingitud Eesti-Portugali vutimatšist, mida me Oskariga Lillekülas vaatamas käisime. Pole liialdus öelda, et tegemist oli minu nähtutest parima mänguga, mille Eesti koondis kunagi on pidanud. Olgu, et tegemist oli sõpruskohtmisega, olgu, et Portugalil ei olnud paari kõige vingemat venda kohal, olgu, et mingid haiged tüübid rääkisid kuskil sellest, et keegi olla kuskil andnud Portugalile "soovituse" asja rahulikult võtta, et Eesti vuti 100. juubel ja Poomi lahkumismäng jms. See viimane on muidugi nii haige jutt, et seda ei saa ükski mõistlik inimene isegi kommenteerida mitte. Aga Eesti mängis ja mängis isuga ning eriti teine poolaeg oli juba selline, kus jäi ainult üle pead vangutada ja imestada, et kust meie mehed on järsku selgeks saanud passimängu ja ründepoolte vahetuse ning muud sellised asjad, mis korraliku vuti juurde kuuluvad. Ma panen siia ühe lingi ka, kust need, kes Lillekülla ei saanud või ei viitsinud või ei raatsinud tulla ja ka telekast midagi muud eelistasid, saavad näha kokkuvõtet selle mängu parematest paladest.

Muuseas istusime me Oskariga otse Portugali fännide ees. Ilusad häälekad tüdrukud olid, kes mida mängu lõpu poole, seda vaiksemaks jäid ja vaid Portugali väravavahi tõrjetele heakskiiduavaldustega reageerisid ja puna-roheliste sallidega lehvitasid. Igatahes mängu lõppetes vahetasime viisakusi ja naeratusi, aga ega ma muidugi ei tea, mis nad sisimas mõtlesid, sest ega see ju mingi tavaline asi ole, kui Portugali meeskond peab olema rahul, et mõngu lõppedes 0:0 viiginumbrid tablool säravad. Aga mina, kes ma olen usutavasti vähemalt nelja viiendikku Eesti koondise kodumängudest staadionil vaatamas käinud, kutsun siinkohal sõpru üles: tulge ikka ka Lillekülla kohale. Isegi kui suurem osa mängudest tulemuse põhjal pettumuse valmistab, siis sellised õhtud, nagu sellel kolmapäeval Portugaliga või omaaegne võit Venemaa üle, võit Läti üle, viik Venemaaga, viik Türgiga läinud sügisel ja veel mõned, kaaluvad kõik pettumused üles. Ja muidugi see melu, need laulud, mis tõsi küll, pole veel võrreldavad inglise fännide laulukooriga, aga on sinnapoole teel, see kõik jätab emotsiooni, mida teleka ees mitte kunagi ei saa. Niisiis - kohtumiseni Lillekülas...

Peep