Jälle Lillekülas

Mul on siiamaani kolmapäevasest Eesti-Brasiilia mängust natuke vastakad emotsioonid. Ühelt poolt oli Lillekülas tegemist uskumatult vinge sündmusega, teisalt jättis legendaarne Brasiilia meeskond natuke kesise mulje. Tegelikult mitte isegi kesise, aga ma oodanuks nendelt meestelt palju ilusamat, pingevabamat ja elegantsemat mängu. Ja muidugi hoopis rohkem seda telekast aegade jooksul nii palju nähtud individuaalset meisterlikkust, seda elegantsi, mis juba aastate tagant sügavalt mällu sööbinud. Seda ma ei näinud. Nägin tehniliselt head meeskonda, aga nägin ka närvilisust, teatud laiskust ja hämmingut, et Eesti sats ei võtnudki neid vastu alt üles vaatava aupaklikkuse ja respektiga. Mulle jäi mulje, et brasse üllatas see pisut ja pani käsi laiutama ning isegi hädaldama. Oodatud kerge jalutuskäigu asemel kuskil x-riigi külaväljakul pühapäevamängijate vastu, tuli hakata end ühel hetkel päris aktiivselt liigutama. Selleks ei paistnud jalgpallimiljonäridel väga suurt eelhäälestatust olevat.

Eesti mansa jättis seevastu mulle väga hea mulje. Tegelikult on meie meeste mäng läinud viimasel ajal üha paremaks. Enam ammu ei ole pidanud Lillekülast ära minnes piinlikkust tundma. Eesti koondise mängud Türgi ja Portugaliga on olnud sellised, et meie meeste võit on jäänud vaid lõpuvormistuse taha pidama. Ka brasside vastu ei tundnud nad mingit aukartust ja seda oli mõnus vaadata. Muidugi oli klassivahe hiiglaslik ja muidugi oleks asi teistsugune olnud, kui brassid oleksid Eesti vastu endast kõik välja pannud, aga nad ei pannud ju! Ja see tegi toimunu nauditavaks ja lisas usku, et ühel päeval tuleb ka pidu meie õue pääle ehk siis Eesti saab oma võidu mõne "suure" vastu kätte. Kusjuures olgu meelde tuletatud, et korra see ongi ju juhtunud, sest Vene on ju Eestiga võrreldes suur ka jalkamaana ning see omaaegne võit nende üle ei kao kuhugi, eksole.

Peep