Telgielu

Mulle tundub, et trekkimise ehk matkamise ja mägironimise üks olulisematest erinevustest on see, et mägironimise puhul tuleb oluliselt rohkem aega veeta telgis. Matkates satud sa enam-vähem igaks õhtuks uude kohta ja väikeses magamistelgis veedad aega öö kaupa. Mäkke ronides tuleb telgielu ette hoopis rohkem. Aklimatiseerumispäevadel teed sa päevas mõne väiksema radiaali, heal juhul viid asju järgmisesse vahelaagrisse, tormipäevadel ei sedagi. Seega tuleb pisikeses telgis pead-jalad koos olla tükk maad rohkem. Ja mõistagi on tegevused sellistel päevadel suhteliselt piiratud. Üritad tukkuda ja lugeda, jutte rääkida, mõtelda... Üheks põhitegevuseks on sellistel päevadel aga lumest vee sulatamine. Kes käib väljas lund toomas, kes kükitab telgi eeskojas priimuse kõrval ja paneb potti või teekannu järjest uusi ja uusi lumekamakaid. Vesi kulub ruttu - teevett läheb rohkesti vaja ja ka joogipudeleid tuleb alalõpmata täita. Et siis natukese aja pärast uuesti otsast alustada, valades juba maha jahtunud ja veel mitte jääks külmunud pudelitest vee teekannu, et sellest taas teed keeta, siis lumest jälle vesi sulatada ning see pudelitesse valada, jne., jne...

Tegelikult kulub sellise näiliselt mitte väga ajakuluka tegevuse peale aega päris uhkelt. Mida kõrgemale, seda kauem võtab lume sulatamine ja vee keemaajamine aega. Aga sellistel molutamispäevadel ongi aja tapmine üks tõsine töö. Sest ega väga palju muid tegevusi ju tormipäeval välja ei mõtle. Mina olen igal oma matkal päevikut pidanud ja oma mõtted ning läbielamised kirja pannud. See on ka aja veeduks üks päris hea tegevus. Nii olen ma 3. detsembri õhtul Nido de Condoreses kirjutanud:

"Tänane päev on meil olnud molutamise päev. S.t. me pole mitte midagi teinud ega kuskil käinud. See on ametlikult puhkepäev ja nii peabki olema, enne kui homme üles viimasesse laagrisse läheme. Magasime hommikul kaua, lugesime, tegime süüa, koperdasime pisut laagris ringiratast, tegime pilte, jälle lugesime, tukkusime, tegime süüa ja nüüd, enne magamaminekut, üritan enda jaoks päeva kokku võtta. Vaatasin, et mis ma olen siia kirjutanud. Hm, vaid teada-tuntud banaalsused. Ei midagi originaalset! Aga lõpuks, mis pagana originaalsusele ma siin oma mõttemõlgutusis üldse pretendeerin? Ma lihtsalt elan oma elu, mis on minu jaoks huvitav ja põnev ning mis pakub mulle elamise mõtet. Ma mitte lihtsalt ei ole, vaid ma elan ja täidan sellega kellegi poolt mulle pandud ülesannet. S.t. - elada. Olla osa sellest tervikust, mille moodustavad maad ja mered, mäed ja jõed, linnud ja loomad, bakterid ja inimesed. Meil kõigil on antud täita omad ülesanded ja eesmärgid ning isegi kui ma ei tea, mis minu ülesanne täpselt on siin ilmas, siis täidan ma seda ikkagi nii, et ma elan hästi ja harmooniliselt ning kellelegi või millelegi liiga tegemata. Eelkõige harmoonias iseendaga. Nii saan ma täita seda mulle pandud ülesannet isegi, kui täpselt ei tea, mis minu ülesanne või olemise eesmärk on. Nõnda tundub mulle. Nõnda tundus mulle minu esimese mägedes käigu ajal, kui ma asjadest hakkasin aru saama, ja samamoodi tundub mulle ka nüüd, minu seekordse matka ajal. Ju siis nii ongi..."

Peep