Ekspeditsiooni ajakava

3. aprill - Tallinn-Delhi
4. aprill - Delhi-Kathmandusse
5. aprill - Kathmandu
6. aprill - Kathmandu-Tatopani
7. aprill - Tatopani-Jomsom (2800m)
8. aprill - Jomsom-Mukhtinat (3710m)
9.-11. aprill - Mukhtinat-Thorong La (5416m)-Mukhtinat
12. aprill - Mukhtinat-Tatopani
13. aprill - Tatopani-Kathmandu
14. aprill - Kathmandu
15. aprill - Ärasõit Tiibetisse. Piiriületus Zhangmus (2300m)
16. aprill - Zhangmu-Tingri (4340m)-baaslaager (5200m)
17. aprill - Cho Oyu baaslaager (5700m)
18. aprill-7. mai - Cho Oyule ronimise aeg. Tipp mai alguses
8. mai - tagasi baaslaagris (5200 m)
9. mai - Tingri (4340m)
10. mai - Shisha Pangma baaslaager (5200 m)
11. mai - baaslaager-ABC laager
12.-26. mai - Shisha Pangmale ronimise aeg. Tipp 20-24 mai
27. mai - tagasi baaslaagrisse ja Tingrisse
28. mai - Tingri-Zhangmu
29. mai - Zhangmu-Kathmandu
30. mai - Tallinn

Ettevalmistus

Ekspeditsiooni ettevalmistus on sujunud hästi. Varustus on enam-vähem koos. Minu kõige peamise mure - saapaprobleem - lahenes Nõmme matkapoe abiga. 8000 peale minekuks möödapääsmatuid Millet' saapaid Eestis niisama lihtsalt poeletist ei leia. Pelgalt nende pärast Riiga sõita ka nagu ei tahtnud, Kathmandu peale ei julgenud lootma jääda. Sealt saab küll pea-aegu kõike osta, aga ma pole kindel, kas number 47 saapaid seal leidub. Näiteks piisavalt pikkade säärtega kõhetu mehe jaoks matkapükse ma Kathmandu arvukatest matkapoodidest ei leidnud. Igatahes aitas mind hädast välja Üllar Põld, eelmise aasta parim alpinist Eestis, kes Itaaliast mulle Millet'd ära tellis, ja Pääskülast polnud Nõmmele ka pikk maa nendele järele minna. Üksiti andis Alar Sikk Üllarile üle ka Eesti aastaalpinisti rändauhinna, mille mina ajaloo annaalide jaoks ka jäädvustasin...

Aga Harku metsas olen ma regulaarselt 7-kilomeetriseid ringe teinud, umbes 20-kilone seljakott seljas. Tiheda sammuga ja mida päev edasi, seda pehmemaks muutuvas lumes. Suusatajate pilke olen palju püüdnud, nende jaoks olen ilmselgelt alien, sest kes see muu meie suusametsas suure seljakoti ja kolakate matkasaabastega ikka ringi tatsab. Ühe paadunud suusahullu käest sain lausa sõimata, et kas mul paremat kohta oma lolli kõndimise jaoks pole... Minu selgitus, et teen trenni, nagu temagi ja ma leian, et mul on selleks samasugune õigus, kui igaühel teisel, ilmselt tema kõrvu enam ei jõdnud, sest ta tuhises helikiirusele läheneva vihinaga järgmise käänaku taha. Inimesed on ikka imelikud, kas pole?! Endast ma muidugi üldse ei räägi, sest Millet'de ja seljakotiga inimest pole minagi Harku metsas kordagi varem kohanud. Ses mõttes oli Puise lumes sumpamine inimsõbralikum tegevus, sest seal ma kellegi hämmastunud pilke taluma ei ole pidanud.

Peep

Vasaloppet

90 km Sälenist Morasse on suusamaratonide kuningas. Midagi sellist ei ole kuskil ega kellelegi vastu panna. Terve nädala kestva suusafestivali ajal lõpetas ühe või teistsuguse maratoni Mora kesklinnas kiriku kõrval 50 600 inimest. Vasa-nädala raamesse kuulus kaks avatud raja sõitu, poolmaraton, teatemaraton, lastemaraton, veel miskit, ja siis krooniks 7. märtsil Vasaloppet ise, umbes 15 800 osavõtjaga. Mina olin Vasa stardis teist korda. 2005. aastal sõitsin läbi avatud raja võistluse, mis ei erine suurt Vasaloppeti põhisõidust, ainuke vahe on, et avatud rajal ei ole stardigruppe ja osavõtjaid on ühes sõidus umbes poole vähem võrreldes põhivõistlusega. Seega on natuke rahulikum sõita, eriti alguses, kus üsna kohe peale starti peab võtma mitu kilomeetrit pika ja üsna kitsa tõusu. Põhisõidul ummistab selle mäe totaalselt ära ja tagumistest stardigruppidest tulijad peavad seal vaikselt sammhaaval ülespoole tippima, vahepeal lausa seistes ja oodates, kuni mingisugunegi avaus tekib. Aga samas on see põhivõistluse melu ikka täiesti elamus omaette, mis annab kogu asjale kõvasti emotsionaalset mõõdet juurde.

Aga melu algab Vasaloppetil juba eelmisel päeval enne starti. Autosid ja inimesi on terve pisike Säleni külake puupüsti täis. Liiklus kulgeb teosammul ja messitelk stardipaigas on heas vormis tüüpe triiki täis. Kes ootab oma stardinumbri järjekorras, kes annab suuski määrimisse, kes tahab stardigruppi vahetada, kes ostab endale uut suusamütsi, -kindaid või eneriageele. Aga päris möll läheb lahti varahommikul enne starti. Stardikoridori väravad avatakse kaks tundi enne starti kell 6 ja siis on väravate taga juba pikad järjekorrad, sest kehtib põhimõte: kes ees, see mees ja igaüks tahab ju oma suusad oma stardigrupis võimalikult ees rajale asetada. Et siis stardipaugu kõlades sinna kitsa mäe poole tormata. Meie ärkasime oma üürimajakeses juba kl 4.30. Siis varajane hommikupuder, suusad määrimisest kätte ning seejärel 45 minutit ootamist 16-kraadise külma käes, kuni stardikoridori lasti. Kui suusad rajale asetatud, saime Ulfiga veel tunnikese Ulfi isa autos soojas istuda ning siis oli minek...

Olin stardist minnes kuskil esimese 6000-7000 hulgas. Ette rutates olgu öeldud, et enam-vähem sama kohta hoidsin kogu 90 km vältel. Esimesest mäest ülesminek läks arvatult suhteliselt aeglaselt, aga suutsin sellest tohuvapohust tervete suusakeppidega ja kukkumata välja tulla. Edasi läks lihtsalt. Ilm oli imeilus, külma parasjagu ja rajad head. Kui 20 kilomeetrit sõidetud, tundsin, et organism sai korralikult tööle. Läksin nagu lennates. Suusad olid määritud hästi, allamäge pidin päris sageli lõpuks ühe suusaga sahka laskma, et mitte eessõitjatele selga lennata. Mõnus oli vahepeal jälgida melu raja kõrval - inimesed oli ennast lumehangedesse korralikult sisse seadnud. Nahkadega kaetud toolid, lauad kohvitermoste ja kaasaskantavate raadiotega, lõkked, grillid, koerad ja lapsed läbisegi, mootorsaanid, sõpru-sugulasi-tuttavaid tervitavad-ergutavad plakatid, pidev kaasaelamine ka võhivõõrastele... Sellist melu pole ma näinud kuskil mujal, aga ma olen ju käinud suusamaratonidel Tšehhis, Soomes, Norras, Kanadas, USA-s. Eestis niikuinii. Ühes kohas raja serval nägin ka sinimustvalget lehvimas...

Kuni 60. kilomeetrini tundsin, et tegemist on parima minekuga üldse, siis hakkas pisitasa väsimus jalgadesse tulema. Ülesmäge lõikudel ei vajutanud jalg enam korralikult suusatalda maha, mis tähendas, et suusad hakkasid tagasi andma ning samm läks väga lühikeseks. Ja siis tuli 69. kilomeeter. Ühtäkki sain sellise haamri, millist ma pole kunagi varem kogenud. Ihust kadus igasugune jaks ja ka kõige väiksemad künkad tundusid slaalominõlvadena, millest tuleb kuidagimoodi üles suusatada. Mulle tundus, et ma liigun sama kiiresti, nagu surnud lehm, kellele on pikad uisud jalgade alla seotud. Paremalt ja vasakult, ülevalt ja alt läks minust mööda suusatajaid, ainult üks punases kombinesoonis mees oli minuga samast parteist. Hea seegi... Aga ees oli veel 21 kilomeetrit. Õnneks jõudsin mingil hetkel Hökbergi külla, kus targad korraldajad jagasid poolsurnutele energiageele ja - nagu mujalgi teeninduspunktides - kuulsat Vasaloppeti mustikasuppi. See aitas pisut. Viimased 19 kilomeetrit oli mu kiiruseks küll vaid 10,5 km/h (kilomeetrid 20-60 olin läbinud umbes 13 km/h), aga igatahes läbi see asi mul ükskord sai. Ja kuigi viimane kilomeeter oli minu meelest küll vähemalt 2,5 kilomeetrit pikk, olin ma ajaga 7 tundi ja 45 minutit Moras. Koht 6474-s ja "vaid" kolm tundi ning 42 minutit maas Jörgen Brinkist, selleaastasest Vasaloppeti võitjast.

2005. aasta Öppet Spariga võrreldes suusatasin seekord 90 kilomeetrit läbi 23 minutit aeglasemalt, aga tookord ei olnud sellel kurikuulsal esimesel mäel ka sellist ummikut ning teiseks ei kogenud ma tookord sellist sepahaamrit, nagu ma nüüd 20 kilomeetrit enne lõppu sain. Samas ei kukkunud ma seekord oma nina veriseks, nagu tollal ühel kiirel laskumisel juhtus. Aga see kõik ei ole väga oluline. Vasaloppeti puhul on oluline see läbi sõita. Ja sellega olen ma nüüd kaks korda oma elus hakkama saanud. Kas tuleb ka kolmas? Tont seda teab. Ja kuigi ma tollel viimasel 2,5-kilomeetrisel kilomeetril Mora päästva kirikutorni poole pressides selles nii väga kindel polnud, siis nüüd, poolteist ööpäeva hiljem ei ole ma enam selles nii kindel, et see mu viimane Vasaloppet oli. Aga enne tuleb kuidagi uuesti korralikult kõndima õppida...

Peep

Kuu aega veel

Eile saime Seiklusjuttudes kogu ekspeditsioonimeeskonnaga kokku. Saulius oli Leedust siia sõitnud ja ta "vaatas" meid üle. Tundub, et jäi meiega üldjoontes rahule. Käisime varustuse nimekirja läbi, et mida siit kaasa võtta ja mida Kathmandust osta. Kola tuleb päris korralikult. Minule üllatuseks peab igal mehel olema muu hulgas ka näiteks kiiver. See tähendab, et asi on veelgi tõsisem, kui ma arvasin. Hm!? Siiamaani on juttu olnud, et see ei tule väga tehniline ronimine, nüüd tuleb välja, et on ikka. Ja ma ei ole selles osas just väga osav. Pean sellest ilmselt teatud järeldused tegema ja peale Vasaloppetit mõningaid tehnikavõtteid lihvima. Õnneks on siinsamas Pääsküla all Astangu pank, mis praegusel aastaajal on mõnusalt jäine.

Aga meie ajaplaan on siis üldjoontes selline, et 3. aprillil lendame siit välja (Saulius läheb Nepaali juba järgmisel nädalal). Päev hiljem jõuame Kathmandusse ja siis 5. aprillil sõidame kohe Annapurnale, kus me teeme aklimatiseerumiseks trekkingu. Tõuseme suhteliselt kiiresti Thorung La kurule, mis on 5416 m kõrge ja kus ma käisin oma esimesel Himaalaja-matkal 2004. aastal. 14. aprilliks jõuame tagasi Kathmandusse ja päev hiljem stardime Tiibetisse. 18. aprill kuni 8. mai oleme Cho Oyul, "alla" Tingrisse, mis on linnake või õigemini küla Peking-Kathmandu vahelisel Friendship Highway'l 4300 meetri kõrgusel, peaksime plaani järgi olema 9.-10. mail. Ja siis kohe Shisha Pangma baaslaagrisse 5200 m kõrgusele. 12. kuni 26. mai on ette nähtud teise kaheksase ronimisperioodiks. Igatahes 29. maiks peame jõudma uuesti Kathmandusse, et siis kodulendu alustada. Brrr...

3. aprillil tulevad meiega Annapurnale kaasa ka mõned trekkerid, teiste hulgas võtan kaasa Oskari. See saab olema tema esimene mägimatk - kunagi, kui ma esimest korda Himaalajasse läksin, siis oli ta tahtmist täis ka kunagi minuga kaasa tulla. Lubasin toona, et kui ta 16 saab, võtan ta kaasa. Nüüd on see aeg käes. Koolist olen ta vabaks rääkinud, mis ei olnudki väga keeruline, aga eks ta peab mingeid asju ette ning pärast järgi tegema. Igatahes on tal võimalus ülespoole viit tuhandet minna, samuti näha kevadise Annapurna ilu, mis pidavat olema hingemattev. Mina käisin 2004. aastal seal sügisel, ja ka siis oli seal lummav, aga ma vaid kujutan ette neid tohutuid rododendronimetsi, kus meie tammejämedused ja -suurused rodod kõik õites on... Igatahes Oskar hakkab Kathmandust tagasi lendama 17. aprillil ja 18. maandub ta Tallinnas, et siis kohe järgmisel päeval kooli kobida. Minu ekspeditsioon siis alles algab...

Peep

Selline paistis Thorung La ja Annapurna ring läbi minu kaameraobjektiivi 2004. aastal: