Vasaloppet

90 km Sälenist Morasse on suusamaratonide kuningas. Midagi sellist ei ole kuskil ega kellelegi vastu panna. Terve nädala kestva suusafestivali ajal lõpetas ühe või teistsuguse maratoni Mora kesklinnas kiriku kõrval 50 600 inimest. Vasa-nädala raamesse kuulus kaks avatud raja sõitu, poolmaraton, teatemaraton, lastemaraton, veel miskit, ja siis krooniks 7. märtsil Vasaloppet ise, umbes 15 800 osavõtjaga. Mina olin Vasa stardis teist korda. 2005. aastal sõitsin läbi avatud raja võistluse, mis ei erine suurt Vasaloppeti põhisõidust, ainuke vahe on, et avatud rajal ei ole stardigruppe ja osavõtjaid on ühes sõidus umbes poole vähem võrreldes põhivõistlusega. Seega on natuke rahulikum sõita, eriti alguses, kus üsna kohe peale starti peab võtma mitu kilomeetrit pika ja üsna kitsa tõusu. Põhisõidul ummistab selle mäe totaalselt ära ja tagumistest stardigruppidest tulijad peavad seal vaikselt sammhaaval ülespoole tippima, vahepeal lausa seistes ja oodates, kuni mingisugunegi avaus tekib. Aga samas on see põhivõistluse melu ikka täiesti elamus omaette, mis annab kogu asjale kõvasti emotsionaalset mõõdet juurde.

Aga melu algab Vasaloppetil juba eelmisel päeval enne starti. Autosid ja inimesi on terve pisike Säleni külake puupüsti täis. Liiklus kulgeb teosammul ja messitelk stardipaigas on heas vormis tüüpe triiki täis. Kes ootab oma stardinumbri järjekorras, kes annab suuski määrimisse, kes tahab stardigruppi vahetada, kes ostab endale uut suusamütsi, -kindaid või eneriageele. Aga päris möll läheb lahti varahommikul enne starti. Stardikoridori väravad avatakse kaks tundi enne starti kell 6 ja siis on väravate taga juba pikad järjekorrad, sest kehtib põhimõte: kes ees, see mees ja igaüks tahab ju oma suusad oma stardigrupis võimalikult ees rajale asetada. Et siis stardipaugu kõlades sinna kitsa mäe poole tormata. Meie ärkasime oma üürimajakeses juba kl 4.30. Siis varajane hommikupuder, suusad määrimisest kätte ning seejärel 45 minutit ootamist 16-kraadise külma käes, kuni stardikoridori lasti. Kui suusad rajale asetatud, saime Ulfiga veel tunnikese Ulfi isa autos soojas istuda ning siis oli minek...

Olin stardist minnes kuskil esimese 6000-7000 hulgas. Ette rutates olgu öeldud, et enam-vähem sama kohta hoidsin kogu 90 km vältel. Esimesest mäest ülesminek läks arvatult suhteliselt aeglaselt, aga suutsin sellest tohuvapohust tervete suusakeppidega ja kukkumata välja tulla. Edasi läks lihtsalt. Ilm oli imeilus, külma parasjagu ja rajad head. Kui 20 kilomeetrit sõidetud, tundsin, et organism sai korralikult tööle. Läksin nagu lennates. Suusad olid määritud hästi, allamäge pidin päris sageli lõpuks ühe suusaga sahka laskma, et mitte eessõitjatele selga lennata. Mõnus oli vahepeal jälgida melu raja kõrval - inimesed oli ennast lumehangedesse korralikult sisse seadnud. Nahkadega kaetud toolid, lauad kohvitermoste ja kaasaskantavate raadiotega, lõkked, grillid, koerad ja lapsed läbisegi, mootorsaanid, sõpru-sugulasi-tuttavaid tervitavad-ergutavad plakatid, pidev kaasaelamine ka võhivõõrastele... Sellist melu pole ma näinud kuskil mujal, aga ma olen ju käinud suusamaratonidel Tšehhis, Soomes, Norras, Kanadas, USA-s. Eestis niikuinii. Ühes kohas raja serval nägin ka sinimustvalget lehvimas...

Kuni 60. kilomeetrini tundsin, et tegemist on parima minekuga üldse, siis hakkas pisitasa väsimus jalgadesse tulema. Ülesmäge lõikudel ei vajutanud jalg enam korralikult suusatalda maha, mis tähendas, et suusad hakkasid tagasi andma ning samm läks väga lühikeseks. Ja siis tuli 69. kilomeeter. Ühtäkki sain sellise haamri, millist ma pole kunagi varem kogenud. Ihust kadus igasugune jaks ja ka kõige väiksemad künkad tundusid slaalominõlvadena, millest tuleb kuidagimoodi üles suusatada. Mulle tundus, et ma liigun sama kiiresti, nagu surnud lehm, kellele on pikad uisud jalgade alla seotud. Paremalt ja vasakult, ülevalt ja alt läks minust mööda suusatajaid, ainult üks punases kombinesoonis mees oli minuga samast parteist. Hea seegi... Aga ees oli veel 21 kilomeetrit. Õnneks jõudsin mingil hetkel Hökbergi külla, kus targad korraldajad jagasid poolsurnutele energiageele ja - nagu mujalgi teeninduspunktides - kuulsat Vasaloppeti mustikasuppi. See aitas pisut. Viimased 19 kilomeetrit oli mu kiiruseks küll vaid 10,5 km/h (kilomeetrid 20-60 olin läbinud umbes 13 km/h), aga igatahes läbi see asi mul ükskord sai. Ja kuigi viimane kilomeeter oli minu meelest küll vähemalt 2,5 kilomeetrit pikk, olin ma ajaga 7 tundi ja 45 minutit Moras. Koht 6474-s ja "vaid" kolm tundi ning 42 minutit maas Jörgen Brinkist, selleaastasest Vasaloppeti võitjast.

2005. aasta Öppet Spariga võrreldes suusatasin seekord 90 kilomeetrit läbi 23 minutit aeglasemalt, aga tookord ei olnud sellel kurikuulsal esimesel mäel ka sellist ummikut ning teiseks ei kogenud ma tookord sellist sepahaamrit, nagu ma nüüd 20 kilomeetrit enne lõppu sain. Samas ei kukkunud ma seekord oma nina veriseks, nagu tollal ühel kiirel laskumisel juhtus. Aga see kõik ei ole väga oluline. Vasaloppeti puhul on oluline see läbi sõita. Ja sellega olen ma nüüd kaks korda oma elus hakkama saanud. Kas tuleb ka kolmas? Tont seda teab. Ja kuigi ma tollel viimasel 2,5-kilomeetrisel kilomeetril Mora päästva kirikutorni poole pressides selles nii väga kindel polnud, siis nüüd, poolteist ööpäeva hiljem ei ole ma enam selles nii kindel, et see mu viimane Vasaloppet oli. Aga enne tuleb kuidagi uuesti korralikult kõndima õppida...

Peep