Aga Harku metsas olen ma regulaarselt 7-kilomeetriseid ringe teinud, umbes 20-kilone seljakott seljas. Tiheda sammuga ja mida päev edasi, seda pehmemaks muutuvas lumes. Suusatajate pilke olen palju püüdnud, nende jaoks olen ilmselgelt alien, sest kes see muu meie suusametsas suure seljakoti ja kolakate matkasaabastega ikka ringi tatsab. Ühe paadunud suusahullu käest sain lausa sõimata, et kas mul paremat kohta oma lolli kõndimise jaoks pole... Minu selgitus, et teen trenni, nagu temagi ja ma leian, et mul on selleks samasugune õigus, kui igaühel teisel, ilmselt tema kõrvu enam ei jõdnud, sest ta tuhises helikiirusele läheneva vihinaga järgmise käänaku taha. Inimesed on ikka imelikud, kas pole?! Endast ma muidugi üldse ei räägi, sest Millet'de ja seljakotiga inimest pole minagi Harku metsas kordagi varem kohanud. Ses mõttes oli Puise lumes sumpamine inimsõbralikum tegevus, sest seal ma kellegi hämmastunud pilke taluma ei ole pidanud.
Peep
1 comment:
Õnnelikud on need kellele Millet' saapad jala järgi on!!! Ülejäänud peavad vist ise kummi ja seanaha saapaks väänama või siis tehasest "custom"'id tellima.
Post a Comment