Beirut III

Taksojuht Nur sündis Beirutis samal aastal, kui algas kodusõda. Rahu saabudes oli ta 15-aastane ja koolis käinud üsna kaootiliselt. Tema Hezbollah'-mehest isa armastas Nuri sõnul lastest rohkem pomme, aga tema ei pea end õieti ei moslemiks ega kristlaseks, ta joob õhtuti kodus viina ja unistab sellest, et ühel päeval saaks Liibanonist ära sõita. Et töötada kuskil mujal kokana, taksojuhi või automehaanikuna. Ja elada ilusat elu, sest siin teenis ta kokana kuus "kõigest" $1000.- ja selle eest ju ilusat elu ei ela. S.t. mersuga ei sõida ja rohkem kui korra kuus restoranis söömas ei käi. Nur on esimene taksojuht, kes ka tegelikult inglise keelt tönkab, mitte nii, nagu ülejäänud, kellega olen siin kokku puutunud ja kes esimesed vajalikud käibefraasid ilusasti ette siristavad, aga kui pisutki asjalikumaks jutuks läheb, siis alguses suvalisi vastuseid annavad, aga hiljem lausa araabia keele peale üle lähevad. Seega on mu telefonis nüüd Nuri number ja homme, kui vaja, saab teda veel kasutada.

Nur sõidutas meid täna Beirutis välja. Eesmärgiks oli Byblos, väidetavalt üks vanemaid linnu maailmas kus inimesed püsivalt on elanud, ja Jeita koopad, mis kandideerivad maailma seitsme loodusime hulka. Teel koobastesse viis Nur meid ka tõeliselt tobedasse turistilõksu, ühte vahakujude muuseumi, kus kujud pole üldse vahast, vaid silikoonist, ja mis liigutavad päid, käsi ja silmi ning teevad plekist robotihäält. See asi oli nii üle võlli tobe, et oli lausa naljakas ning veel naljakam oli giid, kes vuristas sulle ette juttu a la "see siin on tuntud Euroopa kunstnik van Gogh, kes oli pisut hull ja lõikas endal kõrva peast ning kinkis oma kallimale, lisaks joonistas ka päevalilli. Ja järgmisena näete Iraagi presidenti, kelle nimi oli Saddam Hussein ja kes töötas presidendina Iraagis..."

Aga Jeita koopad on tõeline loodusime, nii suuri ja võimsaid koopaid nii majesteetlike stalaktiidide ja stalakmiididega, pole just just palju leitud. Väidetavalt on Jeita stalaktiidid üleüldse maailma võimsaimad. Koopaid on Jeitas kokku 9 kilomeetrit, avatud on neist vaid osa, alumistes koobastes pääseb liikuma paatidega, ülemistes, mis avastati alles 1958. aastal, saab jalutada mööda jalgteid ja -sildu, mis vonklevad tõustes ja langedes piki koobastikku, mille kõige suuremate saalide kõrgus (või siis sügavus- oleneb, kummat pidi võtta) on 120 meetrit. Igatahes jättis see koobastik väga vägeva mulje ja seda tasub küll igaühele, kes Liibanoni satub, soovitada.

Kahetsema ei pea ka Bybloses-käiku, aga rohkem, kui linna enam kui 7000-aastane ajalugu, seal näha olevad foiniiklaste raidkivid, egiptlaste sambad, roomlaste amfiteater ja ristisõdijate kindluse varemed, meeldis mulle Byblose mõnusalt hubane väike sadam kai küljes loksuvate kalapaatidega ja kai peal võrke puhastavate meestega. Samuti sadamakõrtsid, kus kundele grillitakse tema enda välja valitud hommikul merest toodud värsket kala, kelle nime ma ei tea ja kus kogu olemine ning kulgemine on nii mõnusalt tšill, et paremat ei tea tahtagi. Aga minu nõrkus sadamate vastu on ka teada, ning eks sambad ole tegelikult ju ühesugused igal pool ja nende vanuse tajumisega on ka asjalood sellised, et kui sulle ei öeldaks, et need on mitu tuhat aastat vanad, siis ei ütlekski. Aga Byblos on mõnusa auraga linnake ning ilmselt on seda tajunud teisedki, sest miks muidu oleks inimesed seal ühe koha peal nii hulga sajandeid paigal püsinud.

Peep

Damaskus

Beirutist on Damaskusesse vaid 140 km. Tee viib üle esimese aheliku Bekaa orgu ja siis sealt teisele ahelikule, mida mööda kulgeb piir. Üleval mägedes, mida ma siis seekord ületasin autoga, on lumi, õnneks mitte küll nii palju, kui meil kodus, aga üsna kummastav on vaadata lumes ukerdavaid araablasi oma punasekirjute pearättide sisse mässituna. Piiriületus läks lobedalt, $14.- ühekordse viisa eest ja tere tulemast! Tõsi, hiljem selgus, et riigist lahkudes pead piiril maksma 1000 Süüra naela (umbes $22.-), kavalpead, eksole...

Damaskus on suur ja tundub pisut depressiivne, kuid seda ilmselt lihtsalt tänu võrdlusele Beirutiga. Ega päevaga ei jõua suures miljonilinnas just palju vaadata, aga nn. vanast Damaskusest sai pildi ilusasti kätte. See on ämblikuvõrguna hargnev kitsaste käikude rägastik, mille vahel kulgevad üsna laiad, pealt kaarkatusega kaetud turutänavad. Nagu legendidest ja omaaegsetest muinasjuttudest meelde on jäänud, ongi Damaskus üks suur bazaar, kus kõik kauplevad kõigega ja kõigiga. Kus käib üks lõputu melu ja üle mille kaigub oma kindlatel kellaaegadel minarettidest muezzinite palvehõik. Kogu selle kitsuse ja inimeste ning kaupade külluse keskel laiutab suursuguselt ja ruumi kokku hoidmata Umayyadi mošee, mille moslemid ehitasid kunagi ammu-ammu püha Johannese katedraali asemele.

Aga kogu see turumelu ja -elu on siiski kuidagi rahulik ja väärikas, kuigi mitte rõõmus. Kauplemisel puudub pealetükkiv agressiivsus, nagu seda võib nii sageli kohata hoopis kaugemal idas, kasvõi Nepaalis näiteks. Samas habemeajaja tegi oma tööd kehvemini, kui tema ametivennad näiteks Kathmandus või Bhutanis, aga võib-olla oli asi lihtsalt selles, et mees tundus oma ea poolest pärinevat kuskilt Aladdini aegadest ja seega polnud tema käsi enam nii kindel. Ja lendavat vaipa ei leidnud ma ka kusagilt, kuigi küsisin ühelt ja teiselt. See-eest olin ma ise oma paljaste säärtega täna Damaskuse hitt, eriti noorte tüdrukute jaoks. Kas oli tegemist sellega, et kohalike jaoks on väljas juba talv (täna oli Damaskuses kuskil +15) või pole nad lihtsalt sellist ilmaimet, nagu lühikeste pükstega mees, varem näinud.

Aga hilisõhtune saabumine Beirutisse oli siiski peaaegu nagu jõudmine koju...

Peep

Beirut II

Ega ma siis jooksutosse ilmaaegu kaasa ei võtnud! Täna hommikul tegin umbes 50-minutise sörgi Beiruti rannapromenaadi pidi, õngitsejate, jalutajate ja muidunautlejate vahel, enam-vähem 8 kilomeetrit, +23 päikesepaistes ja sooja tuule käes. Pulss ronis kiirsti lakke - organism pole ju sellise soojaga enam harjunud. Aga mõnus oli, vesi jooksis mööda ihu ja pilk uitas Vahemere sina peal. Ei mingit lumerookimist, eksole.

Aga kui nüüd Beirutist endast, siis minu jaoks on kõige hämmastavam ikkagi see siinne erinevate kultuuride ja religioonide kooseksisteerimine. Muidugi ma ju teadsin seda ette, aga näha täiesti kõrvuti maroniitide püha Jüri kirikut, hiiglaslikku mošeed, ortodoksi St. Georges'i kirikut, veel üht mošeed, armeenia pühamut, kaputsiinlaste kirikut jne., seda kõike umbes ühel ruutkilomeetril, on omajagu kummastav vaatepilt. Ja helid. Muezzini hõige palvusele mošee minaretist, samal ajal kõrvalasuva maroniitide kiriku järjepidev kellamäng. Üks teisest üle kõlada püüdev. See on väga eriline komplekt, mida ilmselt ei kohta just paljudes linnades. Ja siis ühtäkki - omaaegsel Beirutit jaganud nn rohelisel liinil, märgiks kunagisest kodusõjast -, tollase ultramoodsa kino varemed... Ja veel samm edasi kuuliauke täis purukpommitatud kiriku seinad. Õhtusel ajal prožektoritest valgustatud... Veel pisut edasi lõunasse muhameedlaste linnaosa alguses siiamaani kõrguvad varemed keset uusehitisi. Ja ehitatakse siin tõepoolest igal pool.

Seda peab aga küll ütlema, et parasjagu kreisi on näiteks vaadata araabia tähestikus kirjutatud Piiblit kaputsiinlaste kirikus või uusehitise rõdul ronivat ersatspäkapikku ning ülimalt uhkelt ehitud jõulupuud otse mošee kõrval. Aga nii see Beirutis ongi ja see on tegelikult väga lahe. Just see tolerants, mis siin igal pool vastu vaatab, need hijabi kandvad naised mustas ja nende kõrval kahemeetriste jalgadega abaluudeni ulatuvate lokkidega miniseelikus tibid, jne., jne. Aga eks nad ole selle kooseksisteerimise nimel ja jube palju pidanud kannatama...

Homme proovime muuseas sõita siit Damaskusesse. Taksojuhiga on kokku lepitud, viisa loodame saada piirilt. Süüria saatkonnast, mis on meie hotelli taga kohe, saadeti meid kuu peale. Viisasid antakse vaid hommikupoolikul, aga siis ma ju jooksin, lisaks pidavat see võtma siin kaks päeva aega. Piirilt pidavat seda saama, aga see olevat siiski kinni piiriametniku suvast. Loodame seega, et tüübid piiril on homme heas tujus ja meil õnnestub siit üle piiri pääseda ja äkki isegi tagasi.

Peep

Beirut I

Täna hommikul umbes kl 7, seega neli ja pool tundi hiljem, kui lennuplaanis kirjas, maandusime Beirutis. Pool päeva on läinud lennuuimast taastumisele, aga teise poole oleme soojas ja päikeselises Beirutis ringi hulkunud. Esimesed muljed on väga head - Beirut tundub olevat tõeliselt mõnus paik, omaaegse sõja jälgi muidugi on, aga mitte väga palju, inimesed on lahke olemisega, mitte liiga pealetükkivad ja agressiivsed, vaid just parasjagu ennast ning oma teenust pakkuvad ja äraütlemist lihtsa naeratusega aktsepteerivad. Kesklinn oli õhtupoolikul küll kõvasti sõjaväe poolt valvatud, nii et linnasüdamesse pääses vaid paari tänavat pidi, aga sõdurid seletasid lahkelt, et näe: meil siin parlament peab parasjagu istungit ja seepärast ka erilised turvatoimed... Merevee katsusin ka järgi, on soe küll, homme plaanin peale hommikust sörki piki kaunist rannapromenaadi end Vahemere lainetesse heita. Sellele viimase aja lumerookimisele oleks see ju mõnusaks vahelduseks. Homme siis vast pisut pikemalt ja mõned pildid ka...

Peep

Prahas lumevangis

Istun Praha lennuväljal. Lend Beirutisse on juba kaks korda edasi lükatud. Ei tea, millal siit minema saab. Tallinnast tulles tegi lennuk Praha kohal tund aega tiire, kuni lennuväli lumest ära puhastati. Aga segadus on siin suur - just kuulutati välja pealeminek kella kuuesele Londoni lennule, ära läks mingi neljane lend, Pariis on üldse ära käntseldatud. Kell on kohaliku aja järgi 22.30, tundub, et tuleb pikk öö. Lund paistab siin sama palju kui Tallinnas, lennud tulevad ja lähevad nii, kuis Jumal juhatab. Selline nädalalõpp ootab siis ees...

Peep

Rekord

Jah, viis ja pool tundi sõitsin täna Valgast Pääskülla. See on rekord! Olen 1994. aastast alates sõitnud Tallinna ja Viljandi, hiljem ka Rakvere ning Paide, veel hiljem lisaks nendele ka Pärnu ja Valga vahet lõpmata palju. Aga sellist lumemöllu pole ma kunagi varem kohanud. Kuigi ilmaolusid on olnud igasuguseid... Auto sain garaaži - ei jõua end ära tänada, et endale sünnipäevakingituseks lumepuhuri soetasin. Homme kavatsen aga kesklinna minekuks kasutada elektrirongi...

Peep