Beirut II

Ega ma siis jooksutosse ilmaaegu kaasa ei võtnud! Täna hommikul tegin umbes 50-minutise sörgi Beiruti rannapromenaadi pidi, õngitsejate, jalutajate ja muidunautlejate vahel, enam-vähem 8 kilomeetrit, +23 päikesepaistes ja sooja tuule käes. Pulss ronis kiirsti lakke - organism pole ju sellise soojaga enam harjunud. Aga mõnus oli, vesi jooksis mööda ihu ja pilk uitas Vahemere sina peal. Ei mingit lumerookimist, eksole.

Aga kui nüüd Beirutist endast, siis minu jaoks on kõige hämmastavam ikkagi see siinne erinevate kultuuride ja religioonide kooseksisteerimine. Muidugi ma ju teadsin seda ette, aga näha täiesti kõrvuti maroniitide püha Jüri kirikut, hiiglaslikku mošeed, ortodoksi St. Georges'i kirikut, veel üht mošeed, armeenia pühamut, kaputsiinlaste kirikut jne., seda kõike umbes ühel ruutkilomeetril, on omajagu kummastav vaatepilt. Ja helid. Muezzini hõige palvusele mošee minaretist, samal ajal kõrvalasuva maroniitide kiriku järjepidev kellamäng. Üks teisest üle kõlada püüdev. See on väga eriline komplekt, mida ilmselt ei kohta just paljudes linnades. Ja siis ühtäkki - omaaegsel Beirutit jaganud nn rohelisel liinil, märgiks kunagisest kodusõjast -, tollase ultramoodsa kino varemed... Ja veel samm edasi kuuliauke täis purukpommitatud kiriku seinad. Õhtusel ajal prožektoritest valgustatud... Veel pisut edasi lõunasse muhameedlaste linnaosa alguses siiamaani kõrguvad varemed keset uusehitisi. Ja ehitatakse siin tõepoolest igal pool.

Seda peab aga küll ütlema, et parasjagu kreisi on näiteks vaadata araabia tähestikus kirjutatud Piiblit kaputsiinlaste kirikus või uusehitise rõdul ronivat ersatspäkapikku ning ülimalt uhkelt ehitud jõulupuud otse mošee kõrval. Aga nii see Beirutis ongi ja see on tegelikult väga lahe. Just see tolerants, mis siin igal pool vastu vaatab, need hijabi kandvad naised mustas ja nende kõrval kahemeetriste jalgadega abaluudeni ulatuvate lokkidega miniseelikus tibid, jne., jne. Aga eks nad ole selle kooseksisteerimise nimel ja jube palju pidanud kannatama...

Homme proovime muuseas sõita siit Damaskusesse. Taksojuhiga on kokku lepitud, viisa loodame saada piirilt. Süüria saatkonnast, mis on meie hotelli taga kohe, saadeti meid kuu peale. Viisasid antakse vaid hommikupoolikul, aga siis ma ju jooksin, lisaks pidavat see võtma siin kaks päeva aega. Piirilt pidavat seda saama, aga see olevat siiski kinni piiriametniku suvast. Loodame seega, et tüübid piiril on homme heas tujus ja meil õnnestub siit üle piiri pääseda ja äkki isegi tagasi.

Peep