Damaskus on suur ja tundub pisut depressiivne, kuid seda ilmselt lihtsalt tänu võrdlusele Beirutiga. Ega päevaga ei jõua suures miljonilinnas just palju vaadata, aga nn. vanast Damaskusest sai pildi ilusasti kätte. See on ämblikuvõrguna hargnev kitsaste käikude rägastik, mille vahel kulgevad üsna laiad, pealt kaarkatusega kaetud turutänavad. Nagu legendidest ja omaaegsetest muinasjuttudest meelde on jäänud, ongi Damaskus üks suur bazaar, kus kõik kauplevad kõigega ja kõigiga. Kus käib üks lõputu melu ja üle mille kaigub oma kindlatel kellaaegadel minarettidest muezzinite palvehõik. Kogu selle kitsuse ja inimeste ning kaupade külluse keskel laiutab suursuguselt ja ruumi kokku hoidmata Umayyadi mošee, mille moslemid ehitasid kunagi ammu-ammu püha Johannese katedraali asemele.
Aga kogu see turumelu ja -elu on siiski kuidagi rahulik ja väärikas, kuigi mitte rõõmus. Kauplemisel puudub pealetükkiv agressiivsus, nagu seda võib nii sageli kohata hoopis kaugemal idas, kasvõi Nepaalis näiteks. Samas habemeajaja tegi oma tööd kehvemini, kui tema ametivennad näiteks Kathmandus või Bhutanis, aga võib-olla oli asi lihtsalt selles, et mees tundus oma ea poolest pärinevat kuskilt Aladdini aegadest ja seega polnud tema käsi enam nii kindel. Ja lendavat vaipa ei leidnud ma ka kusagilt, kuigi küsisin ühelt ja teiselt. See-eest olin ma ise oma paljaste säärtega täna Damaskuse hitt, eriti noorte tüdrukute jaoks. Kas oli tegemist sellega, et kohalike jaoks on väljas juba talv (täna oli Damaskuses kuskil +15) või pole nad lihtsalt sellist ilmaimet, nagu lühikeste pükstega mees, varem näinud.
Aga hilisõhtune saabumine Beirutisse oli siiski peaaegu nagu jõudmine koju...
Peep
No comments:
Post a Comment