Beirut III

Taksojuht Nur sündis Beirutis samal aastal, kui algas kodusõda. Rahu saabudes oli ta 15-aastane ja koolis käinud üsna kaootiliselt. Tema Hezbollah'-mehest isa armastas Nuri sõnul lastest rohkem pomme, aga tema ei pea end õieti ei moslemiks ega kristlaseks, ta joob õhtuti kodus viina ja unistab sellest, et ühel päeval saaks Liibanonist ära sõita. Et töötada kuskil mujal kokana, taksojuhi või automehaanikuna. Ja elada ilusat elu, sest siin teenis ta kokana kuus "kõigest" $1000.- ja selle eest ju ilusat elu ei ela. S.t. mersuga ei sõida ja rohkem kui korra kuus restoranis söömas ei käi. Nur on esimene taksojuht, kes ka tegelikult inglise keelt tönkab, mitte nii, nagu ülejäänud, kellega olen siin kokku puutunud ja kes esimesed vajalikud käibefraasid ilusasti ette siristavad, aga kui pisutki asjalikumaks jutuks läheb, siis alguses suvalisi vastuseid annavad, aga hiljem lausa araabia keele peale üle lähevad. Seega on mu telefonis nüüd Nuri number ja homme, kui vaja, saab teda veel kasutada.

Nur sõidutas meid täna Beirutis välja. Eesmärgiks oli Byblos, väidetavalt üks vanemaid linnu maailmas kus inimesed püsivalt on elanud, ja Jeita koopad, mis kandideerivad maailma seitsme loodusime hulka. Teel koobastesse viis Nur meid ka tõeliselt tobedasse turistilõksu, ühte vahakujude muuseumi, kus kujud pole üldse vahast, vaid silikoonist, ja mis liigutavad päid, käsi ja silmi ning teevad plekist robotihäält. See asi oli nii üle võlli tobe, et oli lausa naljakas ning veel naljakam oli giid, kes vuristas sulle ette juttu a la "see siin on tuntud Euroopa kunstnik van Gogh, kes oli pisut hull ja lõikas endal kõrva peast ning kinkis oma kallimale, lisaks joonistas ka päevalilli. Ja järgmisena näete Iraagi presidenti, kelle nimi oli Saddam Hussein ja kes töötas presidendina Iraagis..."

Aga Jeita koopad on tõeline loodusime, nii suuri ja võimsaid koopaid nii majesteetlike stalaktiidide ja stalakmiididega, pole just just palju leitud. Väidetavalt on Jeita stalaktiidid üleüldse maailma võimsaimad. Koopaid on Jeitas kokku 9 kilomeetrit, avatud on neist vaid osa, alumistes koobastes pääseb liikuma paatidega, ülemistes, mis avastati alles 1958. aastal, saab jalutada mööda jalgteid ja -sildu, mis vonklevad tõustes ja langedes piki koobastikku, mille kõige suuremate saalide kõrgus (või siis sügavus- oleneb, kummat pidi võtta) on 120 meetrit. Igatahes jättis see koobastik väga vägeva mulje ja seda tasub küll igaühele, kes Liibanoni satub, soovitada.

Kahetsema ei pea ka Bybloses-käiku, aga rohkem, kui linna enam kui 7000-aastane ajalugu, seal näha olevad foiniiklaste raidkivid, egiptlaste sambad, roomlaste amfiteater ja ristisõdijate kindluse varemed, meeldis mulle Byblose mõnusalt hubane väike sadam kai küljes loksuvate kalapaatidega ja kai peal võrke puhastavate meestega. Samuti sadamakõrtsid, kus kundele grillitakse tema enda välja valitud hommikul merest toodud värsket kala, kelle nime ma ei tea ja kus kogu olemine ning kulgemine on nii mõnusalt tšill, et paremat ei tea tahtagi. Aga minu nõrkus sadamate vastu on ka teada, ning eks sambad ole tegelikult ju ühesugused igal pool ja nende vanuse tajumisega on ka asjalood sellised, et kui sulle ei öeldaks, et need on mitu tuhat aastat vanad, siis ei ütlekski. Aga Byblos on mõnusa auraga linnake ning ilmselt on seda tajunud teisedki, sest miks muidu oleks inimesed seal ühe koha peal nii hulga sajandeid paigal püsinud.

Peep