Jõudsime Tiibetisse

Eile lõpetasime oma kuuepäevase matka Simikotist Hilsasse
Nepaali-Tiibeti piirile. Kõik sujus hästi, saime hakkama ilma plaanis
olnud varupäevata, seega hakkasime kohe eile asju ajama, et plaanitust
varem Tiibetisse siseneda. Piirikülas lihtsalt vedelemine tundus üdini
mõttetu. Asi õnnestuski ja täna ületasime peale väga põhjalikke ja
aeganõdvaid formaalsusi piiri ning jõdsime Purangi linna, kust homme
liigume edasi kõikide budistide ja hindude jaoks püha järve Manasovari
äärde. Lisapäeva plaanimegi ära kasutada Manasovari ääres, kus meil
muidu ööbimist plaanis ei olnud. Ja siis ülehomme jõume juba Kailashi
alla, kus ees ootavad pisut tõsisemad kõrgused.

Olin enne matka pisut murelik ilma pärast, sest Nepaalis on ju veel
mussoonide hooaeg. Kõik sujus siiski üle ootuste hästi, saime küll
vihma, aga õnneks vaid öösiti ja seega tähendasid mussonid meile
tegelikkuses vaid pisut nätskeid magamiskotte ja riideid, aeg-ajalt
telgilaest näkku nirisevat vett ja hommikust astumist telgist otse
pilve sisse. Aga matkates me kordagi vihma ei saanud ja ka lauspäike,
mis muidu üsna läbi küpsetab, ei saatnud meid tänu sellele kogu aeg.
Liikusime kõik need kuus päeva paraja rütmiga, mis andis väga hea
aklimati, nii et ka need meie hulgast, kes polnud varem väga kõrgele
saanud, et teinud teist nägugi, kui esimest korda 4000-meetri peale
ööbima jäime. Ja ka 4600-meetrine kuru läks sujuvalt. Seega ei muretse
ma ka väga kora ja sellel ees ootava umbes 5700-meetrise kuruületuse
pärast. Kõik meie pisikese matkaseltskonna liikmed on väga hea tervise
juures ja ka ilm tundub siib kõrgel Tiibeti platool olevat soodne.