Tagasi Kathmandus, edasi Simikotti

Oma kolmepäevase eelmatka lõpuks jõudsime eile Bhaktaburisse, Nepali iidsesse pealinna, mis pole üksnes vabaõhumuuseum, vaid kus käib igapäevane elu ja sebivad ringi inimesed ja loomad ja kodulinnud. Võtsime toad otse linnasüdames, kus oli mõnus vaadata kogu seda askeldamist, mis tundub esmapilgul nii kaootiline ja pisut hüsteeriline, aga milles pisut tähelepanelikuma vaatlemise korral tabad ära oma rahuliku, kaaskondsete ja ümbritsevaga arvestava kulgemise. Ja varahommikust linna ärkamist on nii võluv jälgida, et seda võib jäädagi uudistama. Kuni keskpäevane palavus ründab ja linn oma tavalised rütmi omandab.

Meie matk viis meid Kathmandust Chisapanisse ja sealt Nagarkotti, läbi mussoonvihmadest auravate metsade, pikki kitsaid ja  käänulisi radu, omas ajas kulgevate Nepali külade majapidamiste ees- ning tagahoovidest otse läbi. Mitmed käänakud olid mu esimesest matkast tuttavad, aga kaheksa aastat on teinud oma töö ja nii keerasimegi korra valesti, mis sundis meid tegema ühe planeerimata jänesehaagi, aga tänu millele saime ka eksootilise sõidu kohaliku liinibussi katusel üle tee vonklevate elektrikaablite ja telefonijuhtmete eest oma päid põlvede vahele peites. Aga ei Chisapanis ega ka Nagarkotis ei näinud me neid lummavaid vaateid Himaalaja seitsmetuhandelistele, mis mind esmakordselt siia saabudes jalust nõrgaks võttis. No ikka see mussoonide periood - mäed on pilvedes ja nendest üksikutest aukudest, mis voogavatesse pilvelaamadesse tekib, näeb küll all laiuvaid orgusid ja lõputuid terrasspõlde, aga teps mitte lumemägesid.

Viimase otsa Nagarkotist Bhaktaburi sõitsime autoga - matkata saame veel küll ja küll ning lausikul tapvas kuumuses kohalikke maanteid pidi tatsamisel ei leidnud me ka erilist mõtet. Parem nautida habemeajajat Bhaktaburi varahommikuses vanalinnas ja massaazhi minu jaoks nii tuttavas Thamelis. Sest homme keskpäeval lendame siit edasi Nepalganjisse Loode-Nepalis ja ülehomme sealt edasi Simikotti, kust samal päeval ehk siis 16. augustil algab peale meie päris matk. Hiinlaste käest on meil olemas Tiibeti viisad, ja nüüd ei saa meie matka Tiibetisse ja püha mäe Kailashi alla takistada miski peale ilma ja tervise. Ilmaprognoosid on aga praegusel hetkel soodsad ja tervisega pole ka kellelegi mingeid probleeme.

Mida ma aga hetkel üldse ütelda ei oska, on see, millal me nn suure maailmaga taas mingisuguse ühenduse suudame luua. Ilmselt on Nepalganjis või Simikotis olemas mingisugune internetiühendus, aga sealt edasi Kailashini ning veelgi kaugemale on selle tõenäosus kaduvväike. Kõige esimene lootus on vast Shigatses Tiibetis, kuhu me peaksime oma matkaplaani  järgi jõudma 31. augustil. Iseküsimus on see, milline see ühendus on ehk kui palju tsenseerivad hiinlased netti.  Aga 1. septembril peaksime jõudma Lhasasse ja edasi juba 8. septembril Pekingisse. Kuskil sellel teel loodan ma mõne rea siia blogisse ikka üles riputada...