Tagasi Keskaega

Karta on, et Gruusia jääb kokkuvõttes Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ilma. Mulle tundub, et seda ei õnnestu kellelgi vältida. Venelased toimetasid selle asja osavalt ära, mõneti grusiinide endi kätega, kes üha jõhramale torkimisele lihtsalt ei saanud enam reageerimata jätta. See oleks sama olnud, kui hüpoteetilises Vostotšno-Viruski Respublikas oleks Moskva utsitatud ja Kohtla-Järvel pesitsevad venelased maha põletatud Iisaku küla ja siis Eesti valitsus oleks Kohtla-Järvele meie skaudipataljoni saatnud. Kas seda oleks saanud tegemata jätta? Jah oleks - aga ainult Ida-Virust loobumise hinnaga. Kas eestlased oleksid sellise asja sellele valitsusele andestanud? Ilmselt mitte... Gruusias läks samamoodi. Kahjuks arvestas Venemaa kõik asjad väga täpselt läbi, Gruusia oli sundviskes ja edasi on tehnika küsimus.

Mis edasi? Ma arvan, et Gruusia riik jääb ärakohitsetud kujul siiski alles. Aga see on ainult algus. Venemaa neelab Lõuna-Osseetia ja Abhaasia alla, ilmselt jäävad seal küll mingid kohalikud nukuvalitsused alles ja ilmselt neid "riike" eriti keegi ei tunnusta (vähemalt esialgu mitte), aga ka see värd Transnistria on ju juba hulk aastaid olemas ja toimetab omasoodu ning Moskva näpunäidete kohaselt edasi. Suure tõenäosusega on järgmine Ukraina, kus Moskva korraldab sarnase "ülevõtmise" Krimmis. Ja võib-olla mõnes piirkonnas veel. Edasine on närvide mäng. Kas venelased julgevad tulla ka EU ja NATO täisliikmete vastu, kelle suhtes kehtib paragrahv 5, mille kohaselt rünnak mis tahes NATO liikmesriigi vastu on rünnak kogu NATO vastu ehk siis ka USA, Saksamaa, Suurbritannia, Norra jne., vastu. See saab sõltuma sellest, kuidas USA ja NATO reageerivad venelaste järgmistele "ülevõtmistele".

Ja siis edasi? Edasi kuulutavad end iseseisvaks Transilvaania ungarlased, mis tekitab madina Ungari ja Rumeenia vahel. Siis teevad oma riigi ära baskid, siis saadab Ahvenamaa kuradile Soome. Skandinaavias sünnib kolm Saami vabariiki - Norras, Rootsis ja Soomes, Korsika kuulutav välja iseseisvuse Prantsusmaast, Kosovo ehk teise Albaania serblased teevad oma Mini-Serbia... Rääkimata niikuinii kaheks või isegi kolmeks jagunevast Belgiast, omaette Katalooniast ja lõpuks ka 24-st konföderatsioonilepingu kuu peale saatnud Šveitsi kantonist. Ja jõuamegi tagasi Keskaegsesse Euroopasse, kus sajad vürsti- ning vaba- ja linnriigid omavahel jagelesid ja oma alamatele aina uusi makse välja mõtlesid.

Ja kui siis sealt kunagi tagasi vaadatakse, siis õhatakse kahetsevalt tuletades meelde, et kõik see algas kunagi sellest, et üheskoos lammastena pealt vaadati kuidas Venemaa askeldab ja muidugi seda, kui ameeriklaste eestvedamisel võeti kätte ja ühe imeliku riigi, pealkirjaga "Kosovo", iseseisvust tunnistati. Mis ju Venemaale tema trumbid kätte mängis...

Peep

PS! Ma arvan, et ma nüüd mingi aeg eelistan Prantsuse, Lõuna-Aafrika või Itaalia veinidele küll Gruusia omi. Lähen tutvun juba täna meie veinipoodide valikuga...

Läheb veelgi hullemaks

Täna jooksis naftabarreli hind 145-dollari piirist üle. Kui aasta tagasi naerdi välja need inimesed, kes ennustasid 100-dollarist hinda, siis nüüd ei kahtle vist enam keegi, et 200 ja isegi üle selle tuleb üsna pea. Ma siin vaatasin just eile oma maja küttekulusid ja nentisin, et minu läinudaastane otsus õlikatel välja vahetada pidugraanulikatla vastu oli absoluutselt õige. Eelmise aasta juulist selle aasta juunini kulus mul graanulitele 15 000 krooni, aasta varem samal perioodil läks õli peale 24 000.-. Seejuures maksis 2006-2007 õliliiter keskmiselt 8,50 aga praegu on hind üle 12-ne krooni, aasta lõpuks ennustatakse 15 ja järgmiseks aastaks 20 krooni liitri eest. Karm! Kuulsin just ühe ühest tuttava tuttavast, kes olla öelnud, et oma eelmisel aastal ostetud põllumaja pangalaenuintressid kannatab ta küll ära maksta, aga talvised küttekulud pidavat temas juba ette õõva tekitavat. Ilmselt saavad villased sokid, vatitekid ja aivarpohlaku-nimelised vestid eeloleva sügise-talve müügihittideks...

Tegelikult peaks ju sellised naftahinnad pisut rohelisema mõttelaadiga inimeste jaoks olema palsamiks hingele - tarbimine väheneb, inimesed sõidavad vähem ja pisema mootoriga autodega, hakkavad vähem lendama, tarbivad igasuguseid asju vähem jne. Kokkuvõtteks peaks see ju olema kergenduseks keskkonnale. Paraku ei ole asjad sugugi nii ühesed. Selge on ju see, et naftapuuduses hakkavad inimesed tarbima alternatiivseid kütuseid ja see võib viia hoopis suuremate keskkonnajamadeni. Meie urgitseme siit Eestimaa seest välja põlevkivi, aga mujal maailmas kasvab juba jõudsalt kivisöe kaevandamine ja ja põletamine. Ega kivisüsi on ju kogu aeg olemas olnud ja pisitasa on seda kasutatud ka, aga viimaste aastakümnete jooksul on selle kaevandamise omahind olnud lihtsalt liiga kõrge, et seda laiemalt kasutada. Või siis on nafta hind olnud liiga odav. Nüüd on olukord muutunud ja kivisüsi jälle konkurentsivõimeliseks tõusnud. Lugesin kuskilt, et ühes Jaapani kaevanduslinnas, kus läinud sajandi 60-ndatel elas 70 000 kaevurit ja kus kolm aastat tagasi oli alles jäänud 5000 mäemeest, taasavatakse usinalt konserveeritud kaevandusi ja palgatakse inimesi, kellele antakse poolmuidu kortereid tolle linna arvukates aastaid tühjalt seisnud majades.

Hull lugu on aga see, et kivisöe põletamisest saadav energia saastab vähemalt atmosfääri veelgi rohkem kui nafta põletamine. Mul tulevad siinkohal kohe meelde kirjeldused 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse Londonist, kus kuulsad sudud ja selle tagajärjel tekkinud igasugused haigused olid tingitud just kivisöega majade kütmisega kaasnevast tossust. Ja kui inimeste energiavajadusi hakatakse nafta ja gaasi põletamise asemel massiliselt asendama kivisöe põletamisega, siis toob see ju endaga kaasa senisest veelgi karmima kliimasoojenemise pluss kõik sellega kaasnevad probleemid. Sest ega jutt ei käi ainult toasoojast - erinevalt 100-aasta tagusest Londonist annab ju kõige olulisema osa saastest kõikvõimalik tootmine. Tohutute tehasekomplekside korstendest tõusev toss ei varja nõndamoodi mitte enam ühte linna, vaid terve selle õnnetu planeedi. Ja nn puhast energiat ei paista veel kuskil silmapiiril...

Peep

Meie igapäevast bensiini...

Bensiini ja diiselkütuse hind tõuseb igal pool maailmas. Hispaanias mässavad selle vastu rekkajuhid ja kalurid, Soomes kutsutakse internetis üles boikoteerima suurte kütusefirmade bensiinijaamu, Indoneesias on bensujaamu põlema pistetud. Ameerikas hädaldavad bensiinimüüjad, et vanemat tüüpi mehaanilised tanklaautomaadid, aga selliseid on terve USA täis, ei näita 99,99-st dollarist kõrgemat hinda. Et aga bensiini hind on juba jõuliselt üle 4 dollari galloni eest roninud (märtsi lõpul maksis Floridas bensiin veel keskeltläbi 3,25), siis ei saa suurema paagiga maasturid enam täispaaki tankida - numbreid ei jätku. Meie siin võime muidugi oma 18-kroonise liitrihinna juures ameeriklaste 10-kroonist bensiinihinda vaid kadestada, aga MTV3-s oli reportaaž, kus seesama 4 dollarit galloni (mis on teatavasti 3,8 liitrit) eest viib suurtes linnatagustes mallides kauplevaid poode pankrotti. Lisaks teatas General Motors, et kaalub tõsiselt hiiglaslike bensiiniõgijate Hummerite tootmise lõpetamist või siis selle kaubamärgi mahamüümist. Ka Ford lasi äsja välja pressiteate, et nad keskenduvad edaspidi vaid väikeste ja ökonoomsete sõidukite arendamisele. MTV3 reporter küsitles ka mingit USA paadisisustajat, kes ütles, et tema business on igatahes omadega ühel pool - ameeriklased ei tahtvat enam paatidega sõita, vaid üritavad neid maha müüa. Paadioksjonid pidavat olevat igapäevased, aga müük kesine. Kellegi Caroline Butleri (see oli see paadisisustaja) sõnul jäävad paadid lihtsalt kai äärde loksuma ja oma elupäevade lõppu ootama. Olgu peale - see naine oli toimuvast ilmselt masendunud, aga tänapäevaseid trende iseloomustab see päris hästi.



Peep

Meie tavaline Päike

Eile hommikul Tallinast Viljandi poole sõites kuulsin Soome YleX-ist põnevat uudist. Nimelt on Soome ja Austraalia astronoomid ühiste uuringute tulemusena jõudnud järeldusele, et Päike on täiesti tavaline täht, milliseid on universumis hulgi. Selle uurimuse järgi on Päike n.-ö. hall keskpärasus, üldsegi mitte mingi eriline ja unikaalne täht, nagu siiamaani on arvatud. Järelikult võib ka meie päikesesüsteemi laadseid moodustisi olla tuhandeid kordi rohkem ning ilmselt kehtib samasugune järeldus siis ka Maa kohta. Mis omakorda tõstab oluliselt tõenäosust, et elu - ja ilmselt siis ka intelligentene elu - ei ole sugugi mitte unikaalne ning lisaks meile on kedagi kuskil veel. Küsimus on vaid selles, et kus täpselt?

Üks soome astronoom, kes saates esines, tõsi selle kohta hea võrdluse. Kui ette kujutada, et meie täiesti tavaline Päike on üks liivatera tohutul ookeanirannal, siis järgmine samasugune tavaline päike paikneb sellest liivaterast ...40 kilomeetri kaugusele. Njah, sinna annab jõuda, eksole! Aga selle eest on neid tavalisi päikeseid palju. Neid leidub küll ja küll juba igas galaktikas, galaktikaid endid olevat selle astronoomi kinnitusel aga umbes-täpselt sama palju, kui sellel mitmekümne kilomeetri pikkusel rannal on liivateri. Et siis elu on veel ja ilmselt ta mõistuslikku elu, aga need pagana vahemaad...

Peep

Göteborgi poolik

Jooksin täna kolmas kord Göteborgi poolmaratoni. See on mu lemmik, siin on alati rõõm joosta, võib-olla selle pärast, et just siin tegin 2006. aastal oma esimene pooliku ja lisaks kõigele läks see tookord nii hästi, et seda aega pole ma siiamaani suutnud üle joosta. Et siis seekord sain ajaks 1:37:50, mis on kaks ja pool minutit kehvem tollasest esimesest jooksust, aga omakorda pea kolm minutit kiirem kui eelmisel aastal. Ja ka veidi kiirem, kui too aprillikuine poolik Berliinis. Igatahes - Göteborgi jooks oli hästi korraldatud, nagu alati. Bände tundus olevat raja serval küll vähem, kui eelmisel aastal, aga ikkagi palju, ja kesklinn oli rahvast pungil. Igal juhul on niimoodi mõnus joosta, isegi hoolimata sellest, et just kesklinna lõigul, s.o. umbes 15.-16. kilomeetril sain oma haamri kätte ja liikusin vahepeal küll lausa teosammul. Vahepeal tuli peale tunne, et kõik 40 000 jooksjat lähevad minust seal mööda, aga ilmselt see siiski nii polnud, sest kokkuvõtteks sain siiski 3726. koha. Aga miks ma oma kolme aasta tagust aega ei suutnud parandada, ei oskagi öelda. Treeninud olen ju päris kõvasti, rohkem kindlasti, kui tookord, vorm tundub ka treeninguaegade põhjal hea, aga jooksudel välja ei tule. Ilmselt on miskit peas kinni. Kas ma ei suuda end piisavalt motiveerida või kardan lihtsalt ärakukkumist ja seetõttu ei pressi nii palju kui peaks ja tegelik treenituse tase lubaks. Või on asi lihtsalt selles, et tookord pidin endale tõestama, et olen võimeline millekski selliseks, mida kunagi varem teinud polnud, nüüd aga on see asi ära tõestatud ja võib-olla on nüüd vaja endale hoopis uusi asju ära tõestada...

Terv., Peep

PS! Aga seda, miks ma selle pildi peal oma nina nii uhkelt püsti ajan, ei oska ma ütelda, seda enam, et naabrimees Ulf jooksis oma läbi aegade teiseks parima jooksu ja oli minust oma 15 minutit kiirem...

Kähkukas Berliinis

Tegin ühe kähkuka Berliini - laupäevaõhtuse EasyJetiga sinna ja pähapäeva õhtul tagasi. Vahepeale mahtus Berliini poolmaraton, mis oli mu selle aasta esimene võistlus. Plaanid olid suhteliselt suured, lootsin joosta isikliku tippmargi, mis siiani on tund ja 35 minutit. Aga ei tulnud - midagi jäi veidi puudu ja mu lõpuajaks jäi 1:38:18. Nojah, olin sellega 2042., mis 22000 osavõtja seas pole kõige hullem, aga vorm lubanuks tegelikult ju tükkis paremat jooksu. Teisalt, kuna ma pole mingi elukutseline jooksja, siis ei põe ma seda ka kuskilt otsast ja pigem olen rahul sellega, et üks 21,1 kilomeetrine jooks jälle tehtud ning pisut ennast ületatud on.

Aga Berliini jooks oli lahe - start oli Toomkiriku ees, siis edasi mööda Unter den Lindenit Brandenburgi väravate alt läbi, võidusambast mööda, tiiruga Kurfürstendammile, katkise kiriku eest läbi, Potzdamer Platzilt Checkpoint Charlini ja sealt lõpuks tagasi punase raekoja juurde välja. Kõikjal kogu trassi ulatuses olid tänavad palistatud rahvaga, kes vilistasid, plaksutasid, puhusid pasunaid, lõid trumme jne. Mis nii viga joosta... Lahe oli, kui ühes bussipeatuses neli vanahärrat jooksjatele jatsu mängisid - trompeti, kitarri, kontrabassi ja trummidega. Vanadel bensuvaatidel ja ostukärudel improviseerivaid trummibände oli mingi kümmekond. Tegelikult mind hämmastas see, et praktiliselt polnudki kohta, kus pealtvaatajaid ei oleks olnud, aga noh, Berliinis elab ka ju mingi 3,5 miljonit inimest.

Peep

NB! Siit näeb Berliini poolmaratoni videot ka: http://www.youtube.com/watch?v=gCXzZBoYM0I

Vaikses ookeanis hulbivad sitasaared

Leidsin hiljaaegu ühe päris õõvastava uudise. Vaikses ookeanis hulbivad ringi kaks sitasaart, mille kogupindala ületab USA territooriumi suuruse. Tegemist on kõikvõimaliku plasträmpsuga, mis on maailmamerre sattunud mõistagi inimetegevuse tagajärjel. Laevadelt, jõgesid pidi jne. Vaikses ookeanis kulgevad ringhoovused on selle sodi kõik ühte kohta "kokku kogunud" ja sealt seda kuidagi moodi kätte saada ei ole enam mingi nipiga võimalik. Muidugi ei ole need "saared" päris saared saare mõistes - nende peal ei saa inimene kõndida, aga nendes kohtades on peamiselt plastjäätmete kontsentratsioon siiski sedavõrd suur, et kui mujal ookeanis on tormiga hiigellained, siis selles kohas toimub sel ajal sita vaikne voogamine. Rämpsukiht paikneb enamasti kuskil meeter-paar veepinnast allpool, aga selle paksus ulatub kümne meetrini, mis on ju pea kolmekorruselise maja kõrgus. Tegemist pidavat olema omalaadse paksu "plastikusupiga", kust vähegi suuremad elusolendid läbi ei pääse, ja mille lagunemine - isegi kui kogu saaste lakkaks paugupealt - võtaks aega aastatuhandeid. Ma kujutan ette, kuidas mingid delfiinid, merekilpkonnad ja muud maailmameres elutsevad tüübid sinna kinni jäävad ja aeglast ning piinarikast surma kogevad... Lugesin seda uudist juba paar nädalat tagasi, aga lahti see ei lase mind siiamaani - inimesed on ikka uskumatud tüübid küll. Mida kõike nad ei tee, et vaid oma mugavuse tagamiseks toodetud saastast ilma vaeva nägemata lahti saada. Ja ma ei räägigi siin Harku metsa jooksuradade kõrvale üle päeva tekkivatest autopagaasnikutäitest sodihunnikutest, mis mind tegelikult kohutavalt häirivad, nii et vahel on tunne, et kui mõne sellise kätte saaks, siis topiks selle sita tollele tema enda kurku sisse! Uuh - agressiivseks läksin! Aga kilekotte ei võta ma toidupoest enam ammu mitte... Ja prügi tarbeks pidi meil kuskil müüdama juba biolagunevaid kotte - mingist lehest lugesin - ma pole neid veel leidnud, aga vaatan lahtiste silmadega ringi...

Terv., Peep